Kraavihall: meie aeg pole veel läbi!
09.10.2014
MAALEHT, Rein Raudvere:
Kuigi masinad võtavad kraavihallidelt töö, on veel mehi, kes tahavad käsitsi kraavi visata ja tunnevad sellest mõnu.
“Ühel suvehommikul oli Avo juba kell viis kohal. Sõitis jalgrattaga Tartust 22 kilomeetrit, labidas ja vikat ratta külge seotud,” oli Võnnu valla Hammaste küla Jakobi talu peremees Rein Aarik omajagu üllatunud.
Tubli töömees, keda Aarik igati kiidab, on Avo Rosenvald, kes tuli mõni aasta tagasi tema talu kraave hooldama.
“Ajal mil keegi ei taha enam naljalt labidat kätte võtta, on Rosenvaldi taolised mehed haruldaseks jäänud,” nendib ta.
Kunagi nii suur kraavihallide seltskond on tõesti kokku kuivanud, aga siiski mitte viimase meheni.
Kuumal päeval pea hoogu ja naudi siestat!
Tavaliselt tõuseb Rosenvald suvel viie paiku ja on tund hiljem juba kraavis.
“Ma ei ole nii rumal, et suvel kuumaga end vaevan. Siis tulebki hommikul varakult pihta hakata,” kostab kraavihall.
Ta on aru saanud, kui mõistlik on siesta. Ja seda mitte ainult itaallastel või teistel lõunamaa rahvastel. Ka vanad eestlased oskasid sellest lugu pidada, kui kõige kuumemal ajal pidasid pika lõuna ja puhkasid.
Tema teeb praegugi nii ja soovitab sama ka teistele. “Terve mõistusega tuleb tööd teha, suvel umbes kella üheteistkümneni, mil parmud kallale tulevad,” naerab ta.
Kui lisaks kraavi põhja puhastamisele peab ka nõlvu niitma, on tolleks ajaks rohigi juba liiga kõva ning vaeva rohkem. Paras aeg on siis hoopis vikat vart pidi maasse vajutada, et õhtu eel vajadusel jätkata.
Töötegemise mõnu pole siiani kadunud
Kraavihalli töö ei kuulu kergete kilda, seda kindlasti mitte, tunnistab Rosenvald. Eriti kui setet on kraavi põhja palju kogunenud ja sinna aastatega tugeva varrega rohi või isegi võsa kasvanud.
Aga alla hall ei anna. Ta on leidnud, et peenemat võsa on väga mugav eemaldada pobediithammastega (pulberkõvasulam – toim) käsisaega.
Mootorsaagi ei saa ju mudas kasutada, töö rikub sae ja lennutab muda vastu nägu.
Viimased 25 aastat on Rosenvald eelistanud Fiskarsi labidat, leides, et see on käele ergonoomiliselt õige.
Kuusalu kandist pärit Rosenvald on kraavihallina mütanud ühtekokku 47 aastat.
Ütleb nüüd, et koolipoisina alustades teenis selle tööga suure taskuraha ja kaevas mõnuga. Sama jätkus ülikooliõpingute ajal Tartus.
Mõnu pole siiani kadunud. “Kuna alustasin lapsena, harjus selg selle tööga. Tunnen, et mul on selle töö jaoks arenenud lihased ja mõnus ning kerge teha,” arutleb ta.
Pealegi saab kraavihall oma tööd looduses teha. Üksinda nokitseda.
Rosenvaldil on olnud hetki, kus ta kivi peale korraks puhkama istunud ja näinud jänest mööda jalutamas. “Oled nii looduse sees, et enam ei usu, et kuskil on linn,” on ta vaimustuses.
Mees on seda meelt, et ka tänapäeva koolipoisid ja tudengid võiksid suvel kas või veidi kraavitööd teha. Ainult füüsilist tööd tehes saab tugevaks.
“Kui seljalihased saavad tugevaks, võid hiljem küll olla mingi muu töö peal, aga sa oled nooruses oma keha hästi korda sättinud,” teab ta omast käest, lisades, et kahjuks on paljudel Eesti meestel jäänud nooruses n-ö vundament ladumata ja selg seetõttu haige.
Tema sai nooruses oma keha tugevaks ning lükkab ümber ka tudengite seas üsna levinud müüdi, nagu õpiksid ülikoolis eesti filoloogiat vaid nõrgukesed. On ju temagi hariduselt eesti filoloog!
Rosenvaldi põhitöökoht on Oskar Lutsu majamuuseumis Tartus, kraavides müttab ta harrastajana. Aga kui päeva varakult alustada, osata aega jagada, ei jää tegemata üks ega ka teine töö.
Põllukraavid kardetavasti hukka minemas
“Kui 47 aasta eest alustasin, oli kraavihallidel väga palju tööd, nüüd on asjad hoopis teisiti,” kõneleb Rosenvald.
Vene ajal tahtsid majandid kraave korras hoida, mõnes kohas pingutati ehk ülegi.
“Nüüd on risti vastupidi, enamik põldudevahelisi kraave on kõik need viimased veerandsada aastat hooldamata,” jääb mees mõtlikuks.
Kuigi dreenisüsteemid põldudel enamasti veel töötavad, siis samas vaimus jätkudes jääb vesi viimaks seisma, põllud muutuvad märjaks.
Põllumehed aga mõtlevad kraavide puhastamisele enamasti viimases hädas, kui need on juba hukka minemas.
“Pole vastavat toetusmeedet, seepärast nad ka ei tee. Me oleme igasugu Euroopa abiga täiesti ära rikutud,” on ta rahulolematu.
Paremad on lood metsakraavidega, kus RMK on neid hulganisti uuendanud. Samuti on Erametsakeskuse kaudu võimalik metsakraavide hooldamise toetust saada.
Teine suur muutus poolesaja aastaga on see, et masinad hakkavad kraavihallidel tööd ära võtma. Mõnigi on Rosenvaldile öelnud, et mis lolli tööd sa teed, selleks ju kopad.
“Jah, kui kraavid on raisus ja setet kõvasti täis, tulebki kopaga teha, aga õigem oleks neid hooldada tihemini, ja käsitsi saab tulemus parem,” vaidleb Rosenvald vastu.
Pealegi, sageli tuleb kopp kaugelt tellida ning vähemalt üks kraavikallas puudest ja võsast puhastada.
Omaette probleemiks peab ta metsakraavide hooldustoetuse saamisel seda, et nõutakse liiga suure koguse sette väljavõtmist ja siis muidugi tulebki kopp kutsuda.
“Aga iga kraavi puhul pole ju vaja vähemalt poole kandi sette eemaldamist meetri kohta. Hooldustööd saaks siis ka käsitsi teha, aga nii jäädaks toetusest ilma,” selgitab ta.
Masinad käsitsitöö vastu iga kord ei saa
Rosenvaldi meelest on liiga range ja jäik ka nõue, et setet ei tohi kraavi nõlvale laiali laotada, vaid selle peab kaldale tõstma. Kui kraav on järsk, siis muidugi setet nõlvale jätta ei saa, kuid enamik kraave on kaua seisnud, kaldal on auke ja lohke, kuhu paras setet panna.
“Kui seda teha ajal, mil kevadine suurveeaeg läbi, siis nõlvale laotatud settest kasvab suvega rohi läbi ja tagasi see ei vaju,” ütleb ta.
Rosenvaldi sõnul on siiski ka neid põllumehi, kes kraavide käekäiku saatuse hooleks pole jätnud. Üks neist on Luunja valla Muri küla Looga talu peremees Kaarel Voitk, kes nooremana hooldas oma põllu- ja metsakraave käsitsi ise, nüüd laseb seda teha kraavihallil. Kus settemahud aga suuremad, sinna kutsub masinad.
“Avo tehtud kraavipõhjade kalle on ideaalne, vesi voolab rennis ilusasti, ja seda saab vaid käsitsitööga,” on labidaveteran Voitki meelest kraavihalle veel vara maha kanda.
Põllumajandusameti maaparanduse osakonna registrite ja toetuse büroo juhataja Genadi Vassiljev leiab, et väikesemahulisi hooldustöid saab tõesti teha ka käsitsi.
“Kraavide käsitsi hooldustöid on otstarbekas teha kas täiesti kuivas või väikese veega kraavis,” selgitab ta.
Hooldustöödeks on kraavist voolutakistuste (puunotid, oksarisu) eemaldamine, rohttaimestiku niitmine, dreenisuudmete puhastamine settest ning veejuhtme sügavuse ja põhjalaiuse taastamine.
Kraavi voolusängist eemaldatud sette peab põllumajandusmaal vastupidiselt Voitki väitele kindlasti paigaldama kraavi kaldale, et vältida sette edasikandumist suurvee ajal.
