Kohtumised männiokka jälje ja karuga

29.12.2014

PÕHJARANNIK, Külli Kriis:
Bioloogiaprofessor Margus Pensa on endas os­kuslikult ühendanud rahvusvahelise mainega tead­lase ja loodusromantiku, rääkides ühtviisi kirglikult nii männiokaste uurimisest kui kohtumisest karuga.

Mis viis tööstuslinnas sün­dinud ja kasvanud poisi loo­dusteadust õppima?

Mul olid vanemad loodus­huvilised, juba väikse lapsena viidi mind metsa jalutama. Sü­gisesed marja- ja seeneretked olid niikuinii ja kuna isapool­ne onu oli Kurtna järvede ää­res metsavaht, siis nii see hu­vi tekkis.

Lapsena tahtsin maadeavas­tajaks saada, uurisin, millised mandrid olemas on ja milline on seal loodus; koduses raama­tukogus oli palju reisikirju, mi­da juba maast madalast sirvi­sin. Vahepeal tuli soov loomaa­rstiks saada, aga kuna metsan­dus võimaldas rohkem loodu­ses viibimist, siis jäi Kaarepe­re sovhoostehnikum – hilisem Luua metsanduskool – peale. Metsavahid kaotati aga juba minu õppimise ajal ära, nii et sellesse ametisse enam min­na ei saanud ja siis tuligi edasi Tartu ülikool ja bioloogia.

Tööstuspiirkond jäi ikka taustale kummitama – suur osa teie teadustöödest on siin­se kandiga seotud, näiteks männiokaste eluea seos õhu­saastega.

Sel ajal kui ma ülikooli läk­sin, räägiti juba üsna tõsiselt saastest siinkandis. Euroopas oli siis kuum teema niinime­tatud metsasurm: Tšehhis ja Saksamaal surid suurtel aladel eelkõige okaspuumetsad ja se­da seostati õhusaastega.

Magistritöö jaoks teemat ot­sides juhtusin lugema Soome metsateadlase Risto Jalkane-ni artiklit, kus ta kirjeldas tol­lal uudset meetodit, mille abil oli võimalik hinnata okaspuu­de okaste eluiga. Okkad püsi­vad puudel ju mitu aastat ja seda, kui need enneaegu ma­ha varisevad, peetakse üheks puude tervise näitajaks.

Jalkanen oli välja töötanud meetodi, kuidas seda eluiga ta­gasiulatuvalt vaadata, et tekiks võrdlusvõimalus. Lühidalt öel­des jääb puu aastarõngastesse okka kasvamisest jälg ja selle jälje pikkuse järgi saab hinna­ta konkreetse okka vanuse.

Seesama teema viis teid kolmeks aastaks Rovaniemisse Soome metsainstituuti teaduriks.

Risto Jalkanen, kes mu dok­toritööd juhendas, pakkus või­malust osaleda ühes rahvusvahelises uurimisprojektis. Ees­märk oli vaadata, kuidas eel­datav kliimasoojenemine on mõjutanud puude kasvu met­sa tundraks ülemineku ala­del. On mõjutanud küll: nii võra kujus kui aastarõngaste laiuses paistis selgelt silma, et puude kasv on viimastel aasta­kümnetel kiirenenud.

Olete uurinud taimkatte taastumist põlevkivikarjääri­des. Kas pilt on tegelikult ka nii ilus, nagu kaevandaja ja pärastine rekultiveerija ise väidab?

Karjääridele metsakultuu­ride rajamine on Eestis juba pikaajaline traditsioon, saime Elmar Kaare eestvõttel raja­tud metsakultuure ära kasuta­des vaadata, kuidas eri puulii­gid, mida inimene on karjääripuistangule istutanud, mõjuta­vad ülejäänud elustiku kujune­mist. Kui valdavalt on istuta­tud mändi, siis need männikud muutuvad suhteliselt liigivaeseks nii taimkatte kui ka pu­tukate ja lindude poolest. Lepapuistutesse tekib palju pak­sem huumuskiht ja hoopis ar­vukam elustik.

Eesti klimaatilised tingi­mused on sellised, et igal seis­ma jäänud maatükil hakkavad taimed üsna hõlpsalt kasvama. Karjääripuistute puhul saab välja tuua ka maaparanduse tulemuse: enne kaevandamist olid seal valdavalt soised met­sad, pärast rajatud puistud on aga tootlikumad. Käpalised tulevad neile aladele massili­selt tagasi, neile sobib selli­ne avatud elupaik ja ka niisu­gune pinnas. Ka loomad tule­vad tagasi – olen ise leidnud seal karu talvitumise koha ja näinud põtrade tegevuse jäl­gi. Karjääripuistutes armas­tab elada ka Eestis väga harul­dane väikepistrik.

Peale teadustöö on teid mõt­tekaaslastega teistest riikidest kokku viinud ka linnuhuvi. Ke­da siia vaatama tullakse?

Linnud jäävad looduses liikudes ikka silma ja ärata­vad oma mitmekesisuses tä­helepanu. Suurbritannias näi­teks on linnuhuvi saanud kolossaalsed mõõtmed, brittide kõige levinum huvi kalapüügi järel ongi igasugused loodusvaatlused.

See on ka Eestile kasuks tulnud, sest iga aastaga tu­leb sealt siia järjest rohkem ja rohkem linnuhuvilisi. Kui alguses käidi põhiliselt Lääne-Eestis – Matsalus ja Saare­maal -, siis nüüd jõutakse üha sagedamini ka siiakanti. Eel­kõige sellepärast, et neid huvi­tavad väga rähnid ja meie kan­dis võib suhteliselt hõlpsasti mõne päevaga ära näha kogu­ni kaheksa liiki rähne.

Kõige rohkem tahetakse nä­ha valgeselg-kirjurähni ja laanerähni, huvi pakuvad ka hall-ja musträhn, väike-kirjurähn ning viimastel aastatel Eestis­se jõudnud tamme-kirjurähn.

Mujal Eestis neid nii palju ei ole?

Kõiki neid liike, samuti met­siseid, tetri, laanepüüsid ja kakke võib ka Tartumaal näha, aga just meie kanti ajenda­vad välismaalasi tulema kaks lisaboonust: pruunkaruonn ja võimalus näha hea õnne korral lendoravat. Selleks peab mui­dugi Uudo Timmiga koostööd tegema. Kui vaadata meiega metsaliikide poolest konkuree­rivaid alasid, siis just lendorav on meie eelis.

Enamik välisturiste, kes siia tulevad, on sedavõrd looduse­sõbrad, et saavad aru: mets ei ole loomaaed ja siin ei ole mida­gi garanteeritud. Aga juba see teadmine, et viibid lendorava elupaigas, et on võimalus nä­ha lendorava pabulaid, maksab midagi. Metsaomanikud, kel­le metsades need loomad ela­vad, võiksid teha nende vaatle­misest samasuguse tulusa tege­vuse nagu meie nüüd juba rah­vusvaheliselt tuntud karuonn.

Kui tihti te kahes kohas ametis olles töö ja pere kõr­valt ise loodusesse jõuate?

Perele õnneks meeldib sa­muti looduses käia; tütar on küll veel nii väike, et pikema­tel matkadel tuleb ta kukile võtta. Aga töö…

Tallinna ülikooliga seotud amet eeldab suvel välitööde tegemist. Kevadel, kui Eestis on kõige ilusam aeg – sinilil­ledest sireliteni -, on küll pii­nav sees istuda, aga õppetöö tõttu on siis just kõige rohkem tubast tööd. Kuna sel ajal tu­leb ka kõige rohkem loodus-huviliste gruppe, olen püüd­nud oma tegemisi nii sätti­da, et ühe või paar gruppi ik­ka saan võtta ja mõned päevad väljas olla.

Kus on teie lemmikpaigad?

Üks selliseid on piirkond Auvere ja Sirgala vahel. Vana metsaala, mis lõunast piirneb küll Narva karjääri ja lõhkeai­netehasega, aga kus on väga huvitavad lehtpuu enamuse­ga lopsakad metsad. Linde on seal väga palju, olen mitu kor­da teeservas isegi must-toonekurge näinud.

Huvitav koht on Puha­tu soostik, Agusalu, Muraka ümbrus. Veelindude poolest on rannikuala meil suhteliselt igav: sirge ja vähe liigestatud, ainult Kalvi pakub suuremat elamust.

Millised suuremad elamu­sed meelde on jäänud?

Sel kevadel sattusin põdrakorjust sööva karu peale – nii et me kumbki ei näinud tei­neteist. See oli hetk, kus mul käis jutt läbi, sest me tõesti oli­me väga lähestikku, kui üks­teist märkasime, ehk viisteist meetrit oli vahet.

See oli Puhatu kandis, kõn­disin omis mõtteis mööda met­sateed, järsku kuulsin ragistamist ja nägin, et karu tagurdas puude vahele. Meie vahele jäi ka kanal, see ilmselt määras tema minekusuuna.

Jäin kohe seisma – äkki on emakaru, pojad kusagil -, märkasin pooleldi kanalis ve­delevat põdrakorjust. Ja siis tuli karu tee peale mulle ette, tõusis tagakäppadele, ilmselt otsis soodsamat tuult, et mind haista. Siis oli meie vahemaa juba suurem, umbes viisküm­mend meetrit.

Mul oli autoni jäänud kilo­meeter maad minna, mingit enesekaitsevahendit kaasas ei olnud. Plaksutasin ja hõi-kusin, karu pidas targemaks metsa minna. Natuke närvikõ­di oli ka sellega, et karu kadus tee ääres olnud suure puuvirna taha ja ma täpselt ei näi­nud, kas ta läks metsa või tu­leb virna tagant ringiga minu poole. Võtsin maast toika, tei­ses käes olid samal metsaskäi­gul leitud põdrasarved; mõtle­sin, et kui ta nüüd tuleb, viskan need tema poole, hakkab ehk neid nuusutama. Läksin ette­vaatlikult virnast mööda, ka­rust ei olnud jälgegi.

Maikuus nägin inglaste gru­piga metsas olles veel teist­ki karu, aga tema siis meid ei näinud ja saime vaatlusvahenditega väga pikalt jälgida. See oli elamus!

Kuidas on loodusega seotud teie pärandkultuurihuvi?

See huvi on rohkem juhus­likku laadi. Olen kogunud meie kandi koduloolisi uurimusi ja naudin nende lugemist.

Ise ma pärandkultuuri kaa­rdistamisega väga aktiivselt ei tegele, oma suguvõsa uurimi­sega olen rohkem süvitsi läi­nud. Aga üksikud metsatalud, mille jäänuseid siin-seal met­sast leian, ärgitavad mõtlema nende inimeste eluolule.

Paaril korral olen sattunud sellise maja peale, mis on hil­juti tühjaks jäänud, ja kui sin­na mõne aasta pärast tagasi lä­hen, on katus juba sisse lange­nud. Kui kiiresti see kõik toi­mub, kui inimene ära kaob!

Luua kooli viimasel aastal olin Kivinõmme metskonnas praktikal. Paar korda nädalas käis seal autokauplus ja paa­ri kilomeetri kauguselt, otse Puhatu raba servast tuli üks vanem naisterahvas, kes seal ihuüksi ilma elektrita elas, kä­ruga kaupa ostma.

Kui ma hiljem, ülikooli ajal matkates sinnakanti tagasi sat­tusin, oli see maja juba maha jäänud ja lagastatud. Läksin minagi sinna sisse, leidsin pöö­ningult eelmise sajandi kuuekümnendate-seitsmekümnendate aastate kirjavahetuse: sealt talust oli kirjutatud naab­riga, kes oli läinud linna; ta oli kirjutatud oma elust, kuidas hundid uluvad ja… Mul on nii kahju, et ma neid kirju kaasa ei võtnud, aga tol hetkel tun­dus see võõraste inimeste ellu tungimisena. Nüüd on see ma­ja juba maha põlenud.

Sõbrad nimetavad teid loodusromantikuks – kuidas see tõsise teadustööga kokku kla­pib?

Kui ma bioloogiat õppima läksin, siis olingi pigem roman­tik, mul ei olnud tõsist eesmär­ki teadlaseks saada. See kuju­nes iseenesest; mulle on loo­dus kaasa andnud suhteliselt hea kriitilise mõtlemise ja ana­lüüsivõime. Kui hakkasin juba tõsisemalt magistritööga tege­lema, siis nägin: pealiskaud­selt seda käsitleda ei saa.

Teaduses toob ühele küsi­musele vastuse leidmine kaa­sa uue küsimuse ja see prot­sess viiski mind üha rohkem ja rohkem teaduse suunas. Siiani olen suutnud teaduslikke prob­leeme käsitledes oma roman­tismi kriitilise mõtlemisega eemale tõrjuda.

Ammune sõber MAIT SEPP:

Kui Margust väga mini­malistlikult iseloomus­tada, siis võiks välja tuua neli peamist märksõna.

Esiteks on ta loodusromantik, kellele kasteheinamärg päikesetõus ja hüljatud metsatalud tõesti südamesse lähevad. Ilmselt on ta igasse Ida-Virumaa metsakvartalisse oma jälje maha jätnud. Teiseks: täiesti stereotüüpne ornitoloogiahull, kellel ongi binokkel kogu aeg kaasas ja kes oskab peast öelda, kas parasjagu laulab salulehelind või lehesalulind. Kol­mandaks on Margus teadla­ne nimekirja tipupoolelt. Neile, kes mõistavad: 35aastaselt professor, 27 CC artiklit, hindeks 8. Jõuaks vaid järele. Ja neljan­daks on ta loomulikult ka väga hea semu, kellega lä­heks kas või homme metsa hulkuma või lobiseks niisa­ma teadusest ja maailma asjadest. Ei saa muidugi mainimata jätta ka ta head kodust kasvatust ja alati ra­hulikku meelt, mis mulle tor­kas silma juba siis, kui me ligi 35 aastat tagasi mudi­lastena esimest korda Kohtla-Järvel ühise hoovi peal kokku trehvasime.