Siga tegi endale ise valimiskampaania

30.12.2014

MAALEHT, Peeter Ernits/Ain Alvela:

Aasta loom 2015 ehk metssiga püüdis tähelepanu nii tekitatud kahjuga kui sigade Aafrika katkuga. Aasta looma valijatel jäi üle vaid otsus vormistada.

Suurte kuuskede maani ulatuva­te okste all helendavad kuuval­guses mingid täpid. Need on si­gade lumised kärsad.

Kuuskede ümbruses on sea­karja armastatud puhkamiskoht, seal haiseb alati vängelt. Jõeäär­setes tümades tihnikutes tunne­vad laiali hoidvate sõrgadega sead end kui kalad vees.

Kiilukujulise rinnaga pressi­vad nad ennast ka kõige tiheda­mast võsast läbi. Söödaplats pole samuti õnneks kaugel!

Ilma söödaplatsita poleks metsanotsudel meie maal pikka pidu. Tõrusid ja pähkleid – nuumatoitu – on vähevõitu. Lumi on lühikeste jalgade jaoks tihtipeale liiga sügav.

Hunt ja katk

Tänu Eestimaad katvale söödaplatside võrgustikule on siga­de pesakonnad suuremad, kui muidu oleks. Sedasi saab iga ke­sik käima peale, teinekord lausa põrsaski.

Vanad kuldid nuhkisid juba tükk aega varem tähelepaneli­kult maad, nüüd on sea pulmad talvele vaatamata täies hoos. Möll käib novembrikuu keskpai­gast alates ja kestab meie vabarii­gi aastapäevani.

Kõige kuumem oli jõulude paiku. Siis tungisid vanad kuldid karja, peletasid nooremad mi­nema ja panid kevadised põrsad hakkama. Sigu on meil ilma nen­detagi palju, kokku nii 25 000.

Eelkõige linnumehena tun­tud Olav Renno sõnul kihutavad ringi juba 50pealise karjad. Selli­se jõu eest ei kaitse põldu enam suurt miski. Kui mitte see katk…

Aafrika seakatk, kuri lõuna­maa külaline, hakkab metsanotsudele imelihtsalt hõlma, lööb palaviku üles. Ihu kuumab, te­kib janu, ajab oksendama. Tule­vad verejooksud, siit ja sealt lä­heb kere paiste. Enamasti lõpeb asi kurvasti. Millist laasta­vat tööd katk meil lähiajal teeb ja kauaks ta jääb, võib aga vaid ette kujutada. Teadmisi otsuste tege­miseks napib.

Eesti Jahimeeste Seltsi juht Tõnis Korts leiab, et tunduvalt odavam oleks kulutada uuringu­tele ja jahiteadusele, kui et hiljem kogu ühiskonnaga katkukahjusid kinni maksta.

“Valitsev suhtumine, et mets­loomad on midagi enesestmõis­tetavat; et nende arvukust võib suvaliselt muuta, maksab üks­kord veel kurjalt kätte,” nendib ta. “Loodust ei tohi narrida, nagu pole paslik narrida ka põldu. Ta narrib üheksa korda vastu.”

Metssea teine vaenlane on hunt. Pulmaajal on sea silmad ju verd täis ja jalad maast lahti, en­dine tähelepanelikkus kadunud.

Hundid teavad seda, nõnda õnnestub neil karjast nii mõnigi põrsas noppida. Kuldi kallale ei tihka susi minna – temaga kok­kusaamist on parem vältida.

Metssiga kui nuhtlus

Vaatamata neile vaenlastele, tun­dub siga siiski olukorra pereme­hena. “On meie valida, kas soovime, et meil oleks rohkem met­siseid, laanepüüsid ja tetresid, või talume metssigade tuhnitud põlde ja metsaaluseid,” põrutab Renno sea pihta sõnarahet.

Hästi laialt võttes peaks sigu olema tema hinnangul vähemalt kümme korda vähem. “Ainult

jahimeeste peale loota ei saa,” leiab ta. “Üks seni kasutamata võimalus oleks talvise toitmise täielik lõpetamine.”

Tõesti, paljud peavad metssi­ga nuhtluseks. Metsalehe toime­tajana on mul temaga aeg-ajalt ikka kokkupuuteid olnud.

Aga üks esimesi kogemusi pä­rineb lapsepõlvest. Minu isakodu paiknes ja paikneb siiani Võru­maal kohas, kus elumajast paksu metsani vaid sadakond meetrit. Mäletan, et isa üritas ühele met­salagendikule uudismaad rajada ja seal kõiksugu juurikaid kas­vatama hakata. Metssead ajasid plaani nurja.

Täpsemalt oli lugu nii, et met­salagendikul võeti maha võsa ja puhastati kraav, hariti üles maa.

Muld oli seal rammus ja tõo­tas head saaki. See olekski hea tulnud, aga niipea kui kartulid, loomapeedid ja porgandid hakkasid valmimisest märku andma, ilmnes ka nuhtlus – metssead.

Nad võtsid korrapäraselt vao servast kinni ja tuhnisid nõn­da virges virkse haaval muudkui põllu keskosa poole. Küll sai sin­na pandud hernetonte, kolisevaid plekkpurke ja tiivikuid käristitega, abi neist suuremat polnud.

Korraks viidi sinna isegi hun­dikoer ja pandi pika keti otsa. Sellest oleks ehk abigi olnud, aga maja lähedusega harjunud koera pidevast ulumisest-kiunu-misest hakkas lihtsalt kahju. Nii lasti põllumaa mõne aasta pä­rast sööti kasvada.

Tõnis Korts ütleb, et metssiga on ikka elanud koos inimesega, aga vastuolud pole olnud nii te­ravad kui nüüd.

Põhjused on järgmised: üha enam mõõdetakse kõike rahas; põllumajandus on muutunud in­tensiivseks; soojad talved ja lisa-söötmine on suurendanud mets­sigade arvukust.

Ka pole suvekodus käimine võrreldav kohapeal elamisega. Nii juhtubki, et kui korra kuus kohal käiakse, leitakse eest tuh­nitud muru.

Jahimehe suur sõber

“Ega metssiga sellepärast paha loom ole, kui ta toiduotsingutel inimese rajatut külastab. Inime­ne peab ise samuti hoolsam ole­ma ja oma vara kaitsma,” nen­dib Korts.

Selles, milline on piirkonnas paras metssigade arvukus, peak­sid huvigruppide esindajad aga läbi jahindusnõukogude ise kok­ku leppima.

“Seega ei ole mõttekas teki­tada ja levitada seaviha, täpselt nagu hundivihagi,” leiab Korts. “Edasi viib tõhus koostöö ja aru­saam, et looduses on kõigil ja kõigel oma koht.”

Korts leiab, et inimesed liht­salt ei hooma ökosüsteemi kee­rukust.

Loodusemees Jaan Riis üt­leb aga, et metssea kõige suu­rem sõber on jahimees. Ja jahi­mehed kinnitavad, et tal on tu­line õigus.

“Kuna metssiga on tark, siis mitte iga jahimees ei ole edukas seakütt. Viimased on nii jahi­meeste kui ka maaomanike hul­gas au sees,” räägib Korts.

Koostöös maaomanikega saaks aga rakendada nn biotehnilisi võtteid, et sigu põldudest eemal hoida: rajada söödapõlde, soolakuid, söötmiskohti ja kõrgistmed küttimiseks.

Jahimeeste seltsi juhatus kuulutas 2015. aasta koostöö aastaks, eriti soovitakse koos­tööd maaomanikega. Nagu tellitult on 2015 ka metssea-aasta…

Metssiga – aasta loom 2015

■ Aasta looma on Eestis valitud kolmel korral: 2013 oli selleks hunt, 2014 viiger, 2015 metssiga.

■ Aasta looma valisid Eesti Looduskaitse Seltsi juhtimisel loodusorganisatsioonid, ka Eesti Jahimeeste Seltsi esindajatest moodustatud töögrupp. Otsus sündis üksmeelselt.

■ Metssead on seltskondlikud loomad. Nad moodustavad karju, mille suurus oleneb asukohast ja aastaajast. Enamasti ei ületa kari 6-20 isendit. Vanemad isased (väljaspool sigimisperioodi) gruppides ei ela.

■ Ühe karja maa-ala on umbes 20 km2, see märgistatakse sülje ja väljaheidetega. Sealt lahkutakse vaid siis, kui toiduvarud on otsakorral. Veekogu lähedus on väga tähtis.

■ Põhja poole on sead levinud tänu kliima soojenemisele ja ini­mese põllumajanduslikule tegevusele.

■ Nad on üldiselt öise eluviisiga ning aktiivsed peamiselt vara­hommikuti ja hilisõhtuti. Keskmiselt 4-8 tundi otsivad nad süüa, päevasel ajal puhkavad varjulistes kohtades.

■ Metssiga elab tavaliselt kümmekond aastat. Täiskasvanud sea keha pikkus jääb 90-200 cm ning turja kõrgus 55-110 cm vahe­le. Saba on 15-40 cm pikk. Sea kehakaal jääb 44-320 kg vahele.

■ Metsa veebikaamera pilti, millele vägagi tihti jäävad ka mets­sead, näeb aadressil www.looduskalender.ee/node/21701.

Allikas: Eesti Jahimeeste Selts, Looduse Omnibuss, Vikipeedia

VAL RAJASAAR

MTÜ Studio Vindis Loodusharidus, loomastiku ja rohevõrgustiku ekspert

Väga tähelepanelik, ettevaatlik, kaalutlev, hea mälu ja kiire õppimisvõime – sääraseid ellu­jääjale ja kiirelt kohanevale elukale vajalikke omadusi on metsseal palju.

Erakordselt hea haistmise ja kuulmisega, mis pisut korvab töntsivõitu silmanägemist, on siga igal hetkel valmis vastu võtma olulisi signaale, neid kiirelt analüüsima ning uusi teadmisi kasutu­sele võtma. Kui kartulikasvataja ka ülepäeviti hirmutist põllul ümber paigutab, nähakse muudatus kiiresti ära, nagu seegi, kas koer on ketis või mitte.

Metssiga tunneb ka nädalapäevi ja teab täpselt, millal ning kus tema elualal toimub jaht ning kuhu oleks selleks päevaks mõistlik peitu minna. Ta õpib lõhna järgi eristama inimesi, kes käivad regulaarselt metsas, ning teab, kes neist toob süüa ja millal on jahimehel püss kaasas.

Jahimehed teavad, et metssead oskavad ajujahi ajal vaikselt paigal olla, ning kui ajaja otse neile peale ei astu, siis nad liikuma ei lähegi. Kütid annavad tuntumatele kavaldajatele ka nimesid ning tunnevad neid jälgede ja käitumismustri järgi.

Mida vanem siga, seda nutikam ta on. Ning vaatamata suurele arvukusele, põhjustavad nad mitu korda vähem liiklusõnnetusi kui põdrad või metskitsed.

Kui nälg takka sunnib ja kuskil on maitsvat kraami vabalt ripa­kil, siis mõistagi arvab siga, et see ongi tema jagu. Kui aga on näha, et inimesel on selle varandusega mingi oma plaan, üritab notsu viisakamalt käituda, sest vastasel juhul on kütid varsti turjas.

AASTAVAHETUS METSAS JA JÄRVES

Hunt

■ Aastas sööb hunt umbes 40 kitse ja kümme metssiga. Kambja kandis panid soed XVIII sajandi lõpul pintslisse ka tosinkond ini­mest, enamik neist olid lapsed.

■ Selleks et susi kõhu korralikult täis saaks, tuleb seitse-kaheksa kilo liha korraga alla kugistada. Tõsi, suurema osa sellest oksen­dab ta veidi hiljem välja – siis on mustade päevade saabudes midagi võtta.

■ Samamoodi nagu pasknäär ei suuda kõikide peidetud tammetõrude asupaika hiljem meelde tuletada, on aga lugu ka hundiga.

Nii läheb peidikusse oksendatud liha juba varem käiku – kes ees, see mees.

■ Huntide laagriplatsi ilmesta­vad kollased sirtsutamisjäljed, lumme imbunud vere laigud, mis tunnistavad, et huntide sugu ei katke ka uuel aastal; karvatuustid, lumest lagedaks kraabitud maga­misasemed, mõni paljaks näritud sääreluu või kolp.

■ Nii palju kui talvel, susi muul ajal ei liigu. Varem oli öine jahiretk 6-9 kilomeetri pikkune, kuid talve teisel poolel venib see teinekord lausa veerandsaja kilomeetrini.

Pulmakellad hakkavad lööma jaanuaris, päris möll läheb lahti veebruaris.

■ Lumega talvel jääb igast teisest hundipaarist üks osapool leseks. Süüdi on selles ei keegi muu kui jahimehed.

■ Kui lund on vähe, ei suuda jahi­mehed hundijälgi leida ja leseks jäävad vähesed. See omakorda tähendab, et tuleval suvel hakkab võsavillemite arv kiiresti kasvama.

■ Teadlased on välja rehkenda­nud, et Eesti pinnale mahub 20-25 hundiperet, see annab sügiseks juba kuni 250pealise karja.

Karu

■ Karuott põõnab mõnusasti, nagu ka kährik ja mäger. Nad on ennast rasva söönud. Kui kährik oleks inimene, kaaluks mehed ja naised talvel kaks korda rohkem kui suvel.

■ Mesikäpa jaanipäevaaegsetest pulmadest on juba tükk aega möödas. Ott on laane varjulisemas paigas endale kena pesa ehitanud.

■ Mitmel varasemal aastal tegi ta selle mahalangenud kuusejuuri-kate alla, seekord aga tihedasse kuusenoorendikku. Painutas

naabruses kasvavate puukeste ladvad kenasti kokku, sest nii ei saja lumi päris selga, ja viskas nende vahele külili.

■ Pojad sünnivad juba peagi – jaanuaris. Selleks ajaks ajab emakaru end sedasi istukile, et pojukesed saavad ennast tema rinnal soojendada.

Põder

■ Põdra ohkimiste aeg, mis algas esimeste öökülmade paiku, on ümber saanud. Enam ei kostu hommikpoole ööd laanest kum-

malisi hääli, ammu enam ei liigu pullid kangetel jalgadel ega pööri­ta teise pulliga kohtudes silma-

mune, ei kõiguta ähvardavalt oma jämedat kaela. Toonased relvad on samblasse langenud.

■ Praegu on suured loomad paiksed. Valgel ajal näksivad võrseid: amps ühelt puult, amps teiselt, amps kolmandalt. Kõhu täis saamiseks tuleb sedasi oma paarkümmend kilo toitu leida, et siis mäletsedes uue hommikuni vastu pidada.

■ Erinevalt metskitsest, kes peab magamisasemelt lume ära kraapima, sest vastasel korral ähvardab teda kopsupõletik, heidab põder rahumeeli otse lumele röötsakile. Põdrale tali istub, magades higistab ta aseme pruuniks.

Luts

■ Samamoodi nagu siga laanes, peab keset talve vetesügavuses oma pulmi luts. Tema pulmad väl­tavad detsembrist veebruarini.

■ Jaanuarikuuks on emaluts küpset marja paksult täis tuubi­tud. Igaühes kuni seitse miljonit tera.

■ Lutsule meeldivad liivase põhjaga ojad ning jõed. Just sinna rändavad nad järvest kudema.

■ Kõik käib pilkases pimeduses

ja paksu jääkaane all. Lutsu pulma pole asja ühelgi võõral.