Jaak Nigul: „Ettevõtja maksab lõpuks kõik kinni, ka poliitikute rumalused“

02.05.2018

Eesti Ekspressi ja Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsiooni poolt esitletud väljaandes “Eesti kapital. Lood Eesti suurettevõtjatest.” ilmus ka mööblitööstuskontserni Tarmeko juhi Jaak Niguli vaade Eesti ühiskonnale. Nigul peab Eesti ühiskonna teravaimaks probleemiks järjest kasvavat sotsiaalset egoismi ja majanduslikku naivismi.

“Ma ei ole suurettevõtja. Loen suurettevõtjateks neid põhiomanikke, kelle ettevõtte aastakäive on vähemalt 50 miljonit eurot. Minul nii hästi pole läinud, kuid klubisse kutsuti.

Suurettevõtjaks saamine eeldab enamasti aastaid enda tarbimissoovide piiramist ja piiramatut tööaega, riskimist ja ebaõnnestumiste talumist. Teatud iseloomuomadusi ja õnne kindlasti ka. Mõned katsetavad ka ebaausaid meetodeid ja pääsevad jokk-skeemiga – kuid rikutud mainega. Oma valikud teeb igaüks ise.

Vaevalt et keegi on ettevõtjaks hakanud soovist teenida ühiskonda. Algne tõuge on ikka soov iseendale ja oma perele paremat elu võimaldada. Alles aastate pärast, kui ettevõtte ellujäämisfaas möödas ja töötajate arvu saab loendada sadades, võib detailset kasumiaruannet lugedes tekkida mõistmine, mida sinu ettevõte tähendab selle töötajatele sissetuleku mõttes ja riigile makstud maksude mõistes. Tekib andmisrõõm. Igal ettevõtjal seda mõistmist ei teki ja nende ettevõtted enamasti suureks ei kasva ka.

Ettevõtja vastutus on maksude tasumise kaudu ühiskonna ülalpidamine võimalikult väikest keskkonnakahju põhjustades. Peaaegu kõik ühiskonna ülalpidamiskulud kaetakse maksudega ettevõtlussektorist. Ka välisabi tuleb ettevõtlussektorist, ainult et välismaisest.

Keskkonnakahju täielikult välistada pole võimalik, sest inimese eksistents on alati keskkonnale kahjulik. Ka ahiküttega majas elav jalgrattasõitjast vegan-luuletaja on keskkonnale kahjulik, kuigi ta ise sellest aru ei saa. Sest ka tema vajab vahel arstiabi ja kulutab oma rattakummidega maksumaksja raha eest rajatud asfaltteid. Tema ülalpidamiskulud koos möödapääsmatute keskkonnakahjudega on pandud tegelike maksumaksjate õlule.

Mida rohkem on meil elukutselisi „rohelisi“, seda rohkem peab metsi raiuma ja põlevkivi kaevandama.

2016. aastal laekus Eestis 89% maksutuludest ettevõtlussektorist ja 90% sellest tekitasid 6397 ettevõtet, milles töötas aasta jooksul ligi 302 000 inimest (allikas: maksu- ja tolliamet). Need 302 000 inimest võtavad ühiskonna ülalpidamise keskkonnakahjud enda hingele, et suurem osa ühiskonnaliikmetest saaks end „rohelistena“ tunda ja üks väike, kuid lärmakas grupp saaks oma naiivsusest tööstust vaenata. Reaalsus on, et mida rohkem on meil elukutselisi „rohelisi“, seda rohkem peab metsi raiuma ja põlevkivi kaevandama.

Metsa-, puidu- ja mööblitööstus on hetkel Eesti majanduse vedur, Eesti väliskaubanduse kõige suurem tasakaalustaja ja meie parim võimalus ilma dotatsioonideta vähendada sõltuvust fossiilsetest toorainetest. Meil oleks võimalus sektori lisandväärtust veelgi suurendada ja viia Eesti riik taas IMEni, kus suudame oma riigi kulud ise katta, selle asemel, et sõltuda välisabist. Olla riigina rahaliselt iseseisvad!

Aga võime ka täiendava lisandväärtuse loomist takistada, kuid siis peame leppima kokku, millistest hüvedest oleme ühiskonnana valmis loobuma. Siis ei saa küsida, millist Tartu ülikooli me tahame, vaid millist saame endale lubada.

Ühiskonna, ka ettevõtluse, põhiprobleemideks peangi järjest kasvavat sotsiaalset egoismi ja majanduslikku naivismi. Arvatakse, et kui õnnestus end vabaks laulda, siis laulame end rikkaks ka.”