Tehaserajajad kutsuvad üles keskkonda sobivaid lahendusi otsima
04.06.2018
Est-For Investi juhatuse liikmed Aadu Polli ja Margus Kohava kirjutavad planeeritava tehase kodulehel valikutest seoses planeeritava puidurafineerimistehasega.
Nad nendivad, et mida suurem projekt ja mida rohkem huvigruppe, seda rohkem on ka erinevaid arvamusi ning poolt- ja vastuargumente. Argumentide asjalik kaalutlemine on suur väljakutse. Edasiviiv dialoog on eriti oluline väikeses ühiskonnas, kus suurprojektid on ulatuslikuma ühiskondliku mõjuga.
Polli ja Kohava sõnul on viimase 15 aasta jooksul on biomajanduse valdkond läbinud suure arengu. See lubab eeldada, et kasud ja võimalused kaaluvad üles riskid ja ohud – kuid ühtki suure ühiskondliku mõjuga otsust ei saa teha kergekäeliselt ja kangekaelselt. Nii peaks Eesti kaaluma puidurafineerimistehase rajamist, kuid vaid argumenteeritult, põhinedes faktidele, uuringutele ja neist saadud andmetele.
Kõige sagedamini küsitakse meestelt eravestlustes, miks ei võiks tehast rajada Ida-Virumaale või Lätti? “Lühidalt: selle tehase kavandamisega ajame Eesti asja. Ida-Virumaal oleks tehase rajamine seotud liiga suurte riskidega. Ainuüksi maanteetranspordi kasvust tulenev kulu, aga ka mõju Eesti keskkonnale oleks ebamõistlikult suur ja ebavajalik. Iga lisanduv transpordikilomeeter suurendab keskkonnakoormust, liiklusohtlikkust ja kulu. Tehas asukohaga Emajõe piirkonnas vähendaks paberipuidu transporti Läänemerel, sadamates, Eesti ja Läti teedel. Tuleb ka arvestada, et Eesti jaoks on ebamõistlik ja strateegiline risk koondada kogu suurtööstus ühte piirkonda. Sellega ei ole võimalik tagada Eesti ühtlast arengut ega teostada mõistlikku regionaalpoliitikat. Eesti suurim väärtus on ühtlaselt väljakujunenud asustus üle kogu territooriumi. Selle väärtuse säilimiseks tuleb tagada töökohtade, elukeskkonna ja keskkonnakoormuse sama ühtlane hajutatus. Koondumine loob vaid ebavõrdsust,” kirjutavad nad.
Enda sõnul tahavad nad rajada tehase Eestisse, Emajõe piirkonda, mitte mujale, sest vaid nii tooks see kasu Eestile ja siinsetele elanikele ning looks uued võimalused edasisteks arenguteks. Peame lugu puhtast elukeskkonnast ning ei arva, et kaasaegne tööstus puhast elukeskkonda tingimata segaks või vastupidi. Enesestmõistetavalt meie tahtmisest ei piisa, sellele soovile peavad lisanduma ka võimalused.
Tehase positiivsete mõjude loetelu nimetamisse ei tohi suhtuda skeptiliselt, kuna Eestis on puudu just kõrge lisandväärtusega ettevõtetest. Just kõrge lisandväärtusega ettevõtmised võimaldavad ka tulevikus edukalt toimida Eesti vananeva ja väheneva rahvastiku tingimustes. Eesti paberipuit ja puiduhake hakkaks tõenäoliselt maksma rohkem kui praegu ja hinnatase stabiliseeruks Skandinaavia tasemele. See tähendaks rohkem tulu Eesti metsaomanikele, keda on kokku ca 104 000. See omakorda tõstaks elukvaliteeti maapiirkondades. Tehas looks stabiilset tulu inimestele just väljaspool Tallinna ja Harjumaad. Tehase omanikeringis võiksid tulevikus olla Eesti metsaomanikud, aga miks mitte kõik teised Eestimaa huvilised. Selleks on olemas nii arendaja soov kui õiguslikud- ja finantsinstrumendid.
Eesti ülikoolid saaksid huvitatud erasektori partneri, kelle abiga arendada biomajandust ja luua kohalik maailmatasemel ettevõtlusklaster nende võimaluste ümber, mis kaasnevad tehase toodanguga. Eesti majandus kasvaks võrrelduna 2016. aasta tasemega 1,4 protsenti. Eesti taastuva elektrienergia toodang kasvaks võrreldes 2016. aastaga vähemalt 48 protsenti. Seda mitte puiduga katla kütmise, vaid puidu keemiliste algosade põletamise kaudu – põletatakse vaid see osa puidust, millel pole täna kasulikumat väärindamise võimalust kui põletamine. Eesti süsiniku jalajälg ja kasvuhoonegaaside heide väheneks. Nii panustaks Eesti kliimamuutuse vähendamisse ka tegudes. Tehas toetaks põlevkivienergia osatähtsuse vähendamist ja võimaldaks jätta põlevkivi tulevastele põlvedele. Põlevkivi Eesti maapõues ei kao kuhugi, eksporditav puit ja sellega koos ka võimalused veetakse täna Eestist välja.
Loe tehaserajajate pöördumist täismahus SIIT.
