Seaduseelnõu lubaks väärtuslike põllumaade kasutust reguleerida

29.10.2018

Maaeluministeeriumis töötatakse juba 2014. aastast “Maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga”, millega tahetakse põllumajandusametile anda kontroll sisuliselt pea viiendiku riigi maismaa üle, mis tunnistatud väärtuslikuks põllumaaks, kirjutab Maaleht.

Nüüdseks on eelnõu läbinud ministeeriumide kooskõlastusringi ja peaks peagi jõudma valitsuse istungile, kust see riigikogu maaelukomisjoni ja lõpuks suurde saali arutamiseks saadetakse.

Pika nimega seadus võib pärast vastuvõtmist hakata mõjutama 15–20% Eestimaa territooriumist, sest nii palju peaks meil hinnanguliselt olema väärtuslikku põllumaad.

Just see mõiste moodustab paljuski seaduseelnõu tuuma: seadusega määratletakse riigi väärtuslikud põllumaad, võttes aluseks riigi keskmise boniteedi, mis on 41 hindepunkti. Määratlemine toimub massiivipõhiselt, mis peab olema vähemalt kahe hektari suurune ega asu linnas või alevis. Kõik selle määratluse alla mahtuvad põllumajandusmaad tunnistatakse automaatselt väärtuslikuks.

Lisaks hinnatakse põllumajandusmaade viljakus eraldi ka maakondade keskmise boniteedi järgi ning maakondades, kus see jääb alla 41 hindepunkti, määratakse väärtusliku põllumaa kriteeriumiks selle maakonna kaalutud keskmine boniteet.

Praegu võiks selliseid maid olla Eestimaal 600 000 kuni üks miljon hektarit, seega umbes viiendik riigi maismaapinnast.

Pärast seaduse jõustumist on kõigepealt plaanis teostada täpne põllumajandusmaade inventuur, sest siiani on need hinnangud kokku pandud registrites saada olevate andmete põhjal. Lisaks võib kohalik omavalitsus pidada väärtuslikuks põllumaaks muid maid.

Kui väärtuslikud põllumaad on kaardistatud, kehtestatakse nende kasutamiseks n-ö põllumajandusvälistel eesmärkidel karmid piirangud, mis puudutavad suurt hulka inimesi: väärtusliku põllumaaga katastriüksuste omanikke hinnatakse olevat u 90 000 ehk 50% kõigist omanikest.

Piirangutest kinnipidamist ja erandite võimaldamist hakkab otsustama maaeluministeeriumi haldusalas tegutsev põllumajandusamet ning siin võibki seaduse kritiseerijate sõnul peituda probleem.

Vaja avalikku diskussiooni

Põllu- ja metsamaade halduse spetsialist Mart Erik on hämmingus. “Mis see nüüd siis on, uus natsionaliseerimine?” küsib ta. “Nii kommunistlik otsus, kui veel vähegi olla saab ega sobi kohe kindlasti turumajandusega kokku.”

Advokaadibüroo Ellex Raidla keskkonna, planeeringute ja haldusõiguse valdkonnale keskendunud vandeadvokaat Martin Triipan ütleb, et iseenesest ülla eesmärgi taga – kaitsta ja säilitada väärtuslikke viljakaid maid eeskätt põllumajanduse jaoks – peitub tegelikult ühele ametkonnale põhjendamatult suurt ainuvõimu andev, paberimajandust hoogustav ja võimu tsentraliseeriv algatus, mis maaelu arengule kaasa ei aita.

Martin Triipan mõistab, et ühest küljest on arusaadav, kui püütakse piirata nn põlluarendusi, seejuures mitte vaid elamuehitust, vaid ka tööstusettevõtete rajamist viljakatele põldudele. Mitmel juhul võibki olla mõistlik sellest hoiduda, aga ta leiab, et sellise, paljusid maaomanikke ja põhimõtteliselt kogu Eesti maaelu mõjutava eelnõu menetlemist peaks korraldama läbi avaliku diskussiooni.

Nimelt ei taha Triipan nõustuda plaaniga anda põllumajandusametile võim kogu riigis maakasutuse planeerimisel ja ehitustegevuse lubamisel põllumajandusmaadel, pidades seda liigseks võimu koondamiseks ühe ametkonna kätte, saati kui siiani on kontroll maade otstarbeka kasutamise üle toiminud läbi maakonna-, üld- ja detailplaneeringute.

“Väärtuslik põllumaa on oluline ka toidujulgeoleku seisukohalt ja loomulikult ongi seda tark kasutada sihtotstarbeliselt,” räägib Triipan. “Aga ebaproportsionaalne on selle eelnõu mentaliteet varblasi kahuritega taga ajada. Seda iseloomustab väga jäik, range ja bürokraatlik regulatsioon ning suure võimu andmine põllumajandusametile.”

Tema sõnul jääb selle eelnõu valguses mulje, et riik ei usalda kohalikku omavalitsust, kohalikku põllumeest ega lõppeks ühtegi maaomanikku.