Jahimeeste ja metsaomanike koostöö: läbi ühisosa otsimise ühiste väärtusteni
14.05.2019
Jahimeeste ja metsaomanike suhetes on olnud erinevaid aegu, kirjutab EJS tegevjuht Tõnis Korts Metsamajandusuudiste lehel. Praegu kehtiv Jahiseadus võeti vastu ja hakkas kehtima 2013. aastal. Kuna seadus paneb paika õigused ja kohustused, siis on loomulik, et seaduse tegemise ajal erinevate sihtgruppide suhted pingestuvad. Püütakse enestele välja kaubelda või võidelda paremaid tingimusi, kaitsta igati omi huvisid.
Nii juhtus ka jahimeeste ja metsameestega seaduse tegemise protsessis. Põhiline küsimus oli muidugi jahiõigus, mille üle diskuteeriti. Erinevates riikides ja kultuurides on jahiõigust jagatud väga erinevalt, võiks öelda seinast seina. Esimese Eesti Vabariigi ajal oli jahiõigus maaomaniku õigus. Vahepealne nõukogude aeg mõjutas mitmeid põlvkondi arusaamadega ühiskondlikust omandist. Kaasaegne jõudsalt leviv roheline mõtlemine käsitleb loodusressursse suuresti kogu inimkonna omandina ja kõige selle tulemusena on Eestis välja kujunenud ja edasi kujunemas täiesti uudne olukord. Lisaks jahimeeste ja metsameeste huvigruppidele on lisandumas uus põlvkond, kes kannab mõlematest hoopis erinevaid väärtusi.
Uue seadusega jagati õigused ja vastutus
2013. aasta Jahiseaduse üks eesmärkidest oli suurendada ja täpsustada maaomanike õigusi nii jahipidamisel kui ka jahi korraldamisel. Õigus korraldada jahipidamist väikeulukile anti maaomanikele ja suuruluki jahikorraldus jäi jahipiirkondade kasutajatele, kelledeks on Eestis valdavalt MTÜ-d.
Õigusega koos jagati ära ka vastutus. Ehkki Jahiseaduse osas tehti pikalt koostööd, otsiti lahendusi ja pakuti variante, lõpptulemus ei rahuldanud esialgu ei maaomanikke ega ka jahimehi. Samas on iga seadus ka kompromiss ja ta ei peagi ühele või teisele osapoolele meeldima. Pigem peab riik läbi kehtestatud korra kindlustama nii säästliku arengu kui ka ressursside kestliku kasutamise ja ühiskonna toimimise. Ja seda nii, et huvigruppide õigused oleksid kaitstud. Ega seda nii lihtne polnudki teha, sest Põhiseaduseski on näiteks § 5, mis sätestab, et Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. Samas § 32 sätestab, et igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud ja sellest tulenevad omanike õigused. Igal juhul tagantjärele vaadates pakkus Keskkonnaministeerium välja saalomonliku lahenduse ja Riigikogu kiitis selle heaks.
Ma olen kaugel arvamast, et see on maailma parim Jahiseadus, aga hetkel ja meie tingimustes on see taganud erinevate osapoolte huvide arvestamise niipalju kui see on võimalik. Samas on äärmiselt oluline, et kuue aasta jooksul ei ole meie ulukivarud ega bioloogiline mitmekesisus sattunud hullemasse olukorda kui enne seda, pigem vastupidi.
