Lindude asemel tegid loodusfotograafile toreda üllatuse noored põdrad

06.12.2013

LINNALEHT (Tallinn), Kristina Kazatšenko/Ada Maltseva: Loodusfotovõistluse „Vereta jahtˮ võitis viiendat korda Ingmar Muusikus, kes oli püüdnud kaadrisse noorte põtrade esmakohtumise.

Varem aastaid Eesti Ekspressis töötanud Muusikus on juba ligi kaks aastat tegutsenud vabakutselisena. „Kui teha tööpäevadel pressitööd, tahtes sageli olla hoopis metsas, kuhu saab ainult nädalavahetustel, siis jäävad mõlemal alal, nii pressi- kui ka loodusfotos, tulemused keskpäraseks. Tean seda omast kogemusest,” kinnitab ta ning täpsustab, et teeb nüüd vabakutselisena peamiselt loodusfotosid ja pressitööd väga harva, paar-kolm korda kuu jooksul. „Pildistan ja kirjutan piltide juurde looduslugusid. Rahul pean olema, ja olengi, sest olin sellisest staatusest aastaid unistanud,” tõdeb Muusikus.

Kuidas sul õnnestus võita „Vereta jaht” juba viiendat korda?
„Vereta jaht” on toimunud 16 korda, ise olen osalenud 15 korral. Võitjaks olen tulnud 2003., 2005., 2007., 2009. ja nüüd, 2013. aastal. Nii et võit on tulnud üle aasta ja alati paaritutel aastatel. Ainult 2011. aasta jäi vahele. Enamasti on võidud olnud üllatuslikud. Vaid paaril viimasel korral, kui olen võitjaks tulnud, olen eelnevalt ise oma võimalusi üsna kõrgelt hinnanud. Küllap on mu käekiri olnud žüriidele meelepärane ja nad on neist piltidest midagi leidnud.

Kas tänavu ootasid just põtru või oli nende ilmumine õnnelik juhus?
Sageli on nii, et lähed ühte asja otsima, aga leiad teise. Nii ka seekord. Läksin Haversi randa, teada-tuntud kahlajate rändepeatuskohta linde otsima, aga linde ei olnud. Õhtul pärast päikse loojumist ilmus roostikust põder, noor lehm. Küllap ta tuli värsket pilliroogu sööma. Veerand tundi hiljem saabus teine loom, noor põdrapull. Noored said õhtusel mererannal kokku. Ilus hetk. Oli näha, et nad ei tundnud teineteist. Kui poiss lähenes, tõmbas tüdruk kõrvad pea ligi – ta oli arema loomuga ja kartis veidi uut tuttavat. Selle tutvumishetke ma pildile saingi. Aga pärast käis põdrapreili uudistavalt poisil sabas, kui too läks lombist vett jooma.
Selle pildi tegemise juures oli kõige raskem saada teravat kujutist. Kuna päike oli juba loojas, oli valgust vähe. Õnneks sain piisavalt kaua kohtumist jäädvustada. Ei hakanud neile väga lähedale minema, muidu oleks võinud nad ära peletada. Proovisin ümbrust paremini pildile saada. Selleks kasutasin võimalikult madalat võttepunkti, et mudasel rannal olevad veelombid hakkaksid loojangutaevast peegeldama. See ka õnnestus.

Kas õnnestunud kaadri saab pigem juhuslikult ja ootamatult või peab selleks ise palju sihiteadlikku tööd tegema – otsima õige koha, ootama loomade ilmumist?
Võib kavandada ja planeerida, aga alati tuleb ka headeks juhusteks valmis olla. Sageli on nii, et näed jube palju vaeva, käid palju metsades või ootad pikalt varem välja valitud ja ettevalmistatud kohtades, aga mingit tulemust ei tule. Siis tundub loodusfotograafia kõige keerulisem asi maailmas. Ja teinekord tulevad õnnelikud kohtumised ja pildid nagu iseenesest. Siis näib pildistamine jälle kõige lihtsam tegevus. Kindlasti on abi, kui loomade-lindude elukombeid võimalikult hästi teada.

Kas metsas varjendi ülesseadmine, seal tasakesi ootamine ja õigel hetkel pildistamine on ainus võimalus saada metsaelanikke pildile nii, et nad jäävad fotole n-ö omas elemendis ja pildistaja ees hirmu tundmata?
Varjend ei ole sugugi ainus võimalus, ka maastikul liikudes on võimalik loomadele ligi hiilida. Mõnedel liikidel, näiteks sigadel, kitsedel ja põtradel, on nägemine üsna vilets. Kui liikuda vaikselt nii, et inimese lõhn nendeni ei kandu, võib pildistamiskaugusele pääseda küll, ilma et nad hirmunult ei vaataks või põgeneks. Mõnel juhul tekib loomas hoopis huvi ja ta hakkab ise lähenema.

Kas talv on loodusfotograafile selles mõttes hea aastaaeg, et on loomi, keda just siis õnnestub kaamerasilmaga tabada tõenäolisemalt kui muudel aastaaegadel?
Talv on loomade pildistamiseks selles mõttes hea aeg, et nende tegutsemisjäljed on lumel näha. See on nagu avatud raamat, kus kõik on kirjas. Olen viimastel talvedel palju mööda huntide jälgi käinud-suusatanud, muul moel nende tegutsemisest aimu ei saaks.
Pean silmas muidugi head, lumega talve. Lumeta talv on kurb, see ei paku hingele kuigi palju. Talvekülma tõttu peavad mitmed liigid, nagu rebased, metssead, kakud, ka päevasel ajal toitu otsima, mis annab pildistajale paremaid võimalusi. Samuti olen terve lumega talve jälginud ja pildistanud ronkade tegemisi, mis on väga huvitav ja keerukas. Selline vaatlus nõuab muidugi varje olemasolu, selleta neile ligi ei ole võimalik minna. Lumelt peegeldav valgus joonistab hästi välja ka nende musta sulestiku.
Praegu on mul jõe ääres üks telk, kust pildistan talvituvaid jäälinde. Boonuseks on see, et sellises kohas satub ette ka teisi liike. Selles paigas on pildile jäänud saarmas, tuhkur, merikotkas, raudkull, laululuiged. Loodan, et neid tuleb veel.

Milline loom, lind või muu metsaelanik on sul veel pildile püüdmata või keda tahaksid tingimata lähimal ajal pildistada?
Õnneks on neid, keda pole pildile saanud, ikka veel päris palju. Hiljuti pildistasin esimest korda tuhkrut ja teist korda nirki. Nugisest pole ma samuti veel häid kaadreid teinud. Suurkiskjatest on ilvesest pildid tegemata, hundist on ainult üks nigel kaader. Ka pildistamata linnuliike on suur hulk. See, et kõik linnud-loomad oleksid pildil, ei ole muidugi omaette eesmärk. Ka pildistatud liikidest saab alati paremaid hetki või teistsuguseid situatsioone.

Mida sa soovitaksid algajale loodusfotograafile?
Loodusfotograafias tuleks kindlasti panna rõhk sõnale „loodus”. Fotoaparaat on suurepärane vahend ümbritseva maailma tundmaõppimiseks ja looduselamuse või -kogemuse nähtavaks tegemiseks. Fotograafi tegevus, tema ambitsioonid ei tohiks käia teiste elude arvelt. Looduses oleme eelkõige külalised, mitte peremehed.
Kõikide loodusfotograafia suundadega ei jõua võrdselt hästi tegelda. Valida võiks mõne meelepärase suuna, olgu selleks siis maastike, taimede, putukate, lindude-loomade või allveepildistamine, ning arendada oma oskusi ja teadmisi selles valdkonnas. Võib muidugi proovida mitmesuguseid suundi, aga kui püüda kõike korraga, siis tähelepanu hajub ning käte vahele ei pruugi kuigi palju jääda. Muidugi on tarvis suurel hulgal püsivust.

Näitus „Vereta jahil” tehtud fotodest
Tänavusel loodusfotovõistlusel „Vereta jaht” tehtud linnu- ja loomafotodest valisid korraldajad näitusele 55. Väljapanekut saab vaadata 19. detsembrini riigimetsa majandamise keskuse uues kontoris Tallinnas Toompuiestee 24 tööpäeviti kella 9–18. Jaanuaris on näitus avatud Tartu keskkonnahariduse keskuses.
16. korda toimunud võistlus korraldati kevadel Läänemaal: Silma looduskaitsealal, Martnas, Piirsalus ja Linnamäel. Iga pildijahi ajal tehtud ja näitusele valitud loodusfoto on varustatud autori kirjeldusega selle sünniloost.
„Vereta jahi” korraldasid riigimetsa majandamise keskus ja AS Overall Eesti. Tänavu võttis pildijahist osa 35 inimest, paljud neist tuntud ja hinnatud fotograafid.