Aasta orhidee 2O18 – kaunis kuldking
01.08.2018
Seda suurimate õitega orhideed hakati Eestis seadusega kaitsma juba 1936. aastal, kirjutas Eesti Orhideekaitse Klubi liige Arto-Randel Servet õppelehes Sinu Mets (nr 51).
Kaunis kuldking (Cypripedium calceolus) on Eesti ja ühtlasi kogu Euroopa suurimate õitega orhidee ning tema valimine aasta orhideeks kõigiti Eesti Vabariigi juubeliaastavääriline. Tänu omapärastele ja juba kaugelt tähelepanuköitvatele õitele on kuldking meie kodumaistest orhideedest rahvaseas tuntuim – mitte ühelgi teisel pole nii palju rahvapäraseid nimetusi.
Paljud neist seostuvad käo ehk kukulinnuga– kukulinnupätid, käokingad, käokotad. Orhideesõbrad peavad seetõttu kannatlikkust varuma ning ka selgitama,et kui räägitakse liiginimedest,siis kaunis kuldking on orhidee, käokingaga taimeperekond tulikaliste sugukonnast.
Kauni kuldkinga peamisteks kasvukohtadeks on salu- ja loometsad, puisniidud. Teda leidub ka laanemetsades ja kadastikes, kuid ikka seal, kus on parajalt niiske ja piisavalt varju päikese eest. Õitseaeg kestab kuldkingal tavaliselt mai viimasest kolmandikust juuni teise pooleni. Varajase kevadega aastatel näitab ta esimesi õisi juba mai keskelgi. Hiiumaa populatsioon on hilisem, seal alustab ta õitsemist tavaliselt juunikuu hakul.
Kaugeltki kõik õied ei vilju
Nime on kuldking saanud tänu õie kujule,õieti küll meenutab kollast kinga üks õiekattelehtedest (huul), teised on punakaspruunid ja võiksid vabalt olla kuldkollasele «kingale» paelte eest. Tähelepanelik taimehuviline asub neid kohe kokku lugema ja tulemus tekitab küsimusi. Orhidee ehk käpalise õis koosneb reeglina kuuest õiekattelehest, aga kuldkinga puhul saame koos huulega kokku ainult viis. Asi on nimelt selles, et evolutsiooni käigus on kuldkinga kaks välimise ringi õiekattelehtekokku kasvanud, millele viitab kenasti ka see, et punakaspruun leht huule taga on kahe tipuga.
Õie mõõtmetes pääsevad Eesti looduslikest taimedest kuldkingaga võistlema vaid kollane võhumõõk ja valge vesiroos. Justkui häbenedes oma suurust, ei hiilga kuldking õiteküllusega nagu peaaegu kõik teised meie käpalised. Ühe varre kohta on õisi tavaliselt 1–2, kolmeõielised taimed on suur haruldus.
Kaunis kuldking on putuktolmleja. Kuigi tema õites nektarit ei leidu, suudab ta peibutada värvuse ja lõhna abil putukaid otse «kinga» sisse lendama. Sealt välja pääsemisel puutub putukas kokku õietolmuga. Kuid ainult teatud liiki mesilased,olles taime jaoks paraja suurusega,saavad toimetada õietolmu järgmises õies õigesse kohta. Nõudliku portsessi tõttu ei vilju kaugeltki mitte kõik õied,viiendik on üsna hea ja tulemust 50% võib lugeda juba ideaalilähedaseks.
Sageli kasvavad koos piibelehtedega
Selleks, et kuldkinga enne õitsemist äratunda, tuleb olla tähelepanelik. Tema lehed meenutavad piibelehe omi, sageli kasvavadki nad meie metsades suisa kõrvuti. Lähemal vaatamisel pole eristamine siiski raske ülesanne. Piibelehe leht on sile ja karvadeta, leherood ei tule esile. Kuldkingal seevastu on lehed ja varski madaltihedalt näärmekarvadega kaetud, kaarjad leherood on selgelt näha. Lehti on taimel 3–6 ja need kinnituvad varrele vaheldumisi.
Taime kõrgus võib ulatuda 70–80 sentimeetrini, kuid tavaliselt jääb see poole meetri kanti või isegi allapoole. Mullas asuv horisontaalne pikkadejuurtega risoom moodustab aasta-aastalt harunedes puhmikuid, milles asuvate võsude arv võib ulatuda mitmekümneni.
Kuigi maapealne vars püsib elus vaid ühe aasta, võib sellise puhmiku vanus olla isegi sada aastat. Seemnest paljunemine on kuldkingal üsna aeganõudev, kirjanduse andmetel kulub seemnest õitsva taimeni keskmiselt kümmekond aastat.
Levib paremini lubjarikastel muldadel
Kaunist kuldkinga leidub üle Eesti, kuid leiukohad on arvukamad lubjarikastel muldadel läänesaartel ning mandri lääne ja põhjaosas kuni Ida-Virumaani. Kuldkinga areaal maailmas ulatub Hispaaniast ja Inglismaast Korea poolsaare ja Kaug-Idani.
Üldse on perekonnas Cypripediumliike teada 55, kuid Euroopas leidub lisaks kuldkingale neid vaid kaks. Selleks,et nende kahe liigiga kohtuda, tuleb Eestist sõita ida-kirde poole Komi Vabariiki. Kui aga neist «kingadest» kasvõi ükski liik kavatseks «kolida» Eestisse, siis seisaksime tõsise küsimuse ees – mis tallenimeks panna? Meil on perekonnanimena kasutusel kuldking, aga nende kahe liigi«kingad» pole üldsegi mitte kollased,kuldsest rääkimata.
Kaitset vajab peamiselt inimese eest
Kuldkingale on suurimaks ohuks lageraie, lankidel ta hääbub või mattub raiejäätmete alla. Harvendusraie ja võsastumise takistamine, kui seda tehakse talvelkülmunud pinnasega ja maapinda
kahjustamata, loovad kuldkingale soodsa keskkonna, kus ta võib rahus kasvada ja paljuneda. Kuigi Eestis on teada ka mõned üsna arvukad tuhande ja enama õieni ulatuvad leiukohad, tuleb ta meil kindlasti lugeda haruldaste, kaitset ja tähelepanu Vajavate liikide hulka.
Esimese Eesti looduskaitseseadusega,mis jõustus 1936. aastal, kehtestati kuldkingale müügikeeld – juba siis ohustas teda korjamine. Tõesti, nii kurb kui see ka pole, kaitset vajab ta ikka peaasjalikult inimeste eest. Mõnikord võib küll juhtuda, et metssiga tõngub üles taimerisoomi, kuid sagemini teeb seda inimene, kes tahaks kauni metsataime koju oma trepi kõrvale tassida. Tasub teada,et kestvaks elutegevuseks vajavad kõik orhideed seeneniidistiku abi, mida aiatingimustes ei leidu. Õige on hoopis ise metsa või puisniidule minna ja imetleda kuldkinga seal, kus on tema looduslik elupaik. Aga metsa minge igal juhul!
