Tänapäeva Eesti võitlev looduskaitse on toonud meid olukorda, kus põhilised ühiskonnaliikmed, keda otseselt puudutavad seaduse käsud ja keelud ning kes nii on pandud vastutama loodushoiu eest, on maaomanikud. Kõik teised on need, kes nõuavad või nõudmisi välja mõtlevad.
Nõudmised lähevad järjest suuremaks, sest terve ühiskond soovib aina kvaliteetsemat ökosüsteemiteenust ja igameheõigust. Paraku soovitakse seda justkui enesestmõistetavalt saada tasuta. Teadvustamata on, et nende soovide täitmine tähendab ka kulusid. Sellele, et kusagile uut kaitseala luues sekkutakse alale jäävate maaomanike ellu, et kaitsealapiirangud sunnivad maaomanikke oma elu ümber korraldama, et selle tulemusena jäävad maainimesed ilma oma sissetulekustest või töökohtadest, ei mõelda.
