Enamik meie lemmikmetsi on kultuurpuistud
30.07.2018
Sõltumata riigikorrast on Eestis sihipärase metsauuendamisega tegeletud rohkem kui sajandi jagu, kirjutavad maaülikooli metsateadlased Marek Metslaid ja Andres Jäärats Eesti Päevalehes. Miks seda tehakse? Mõistetakse, et metsad pakuvad väga paljudele majanduslikku kasu, aga ka heaolutunnet.
Sajandi vältel on küpseks saanud üks põlvkond männimetsi, poolteist põlvkonda kuusemetsi ning kaks põlvkonda lehtpuumetsi. Teadupärast kasvab mets suurepäraselt ka ilma inimeseta. Ent inimene ei pruugi sellise metsaga rahule jääda, kuna omas rütmis kasvavad puukooslused ei paku erilist silmailu ega anna ka nii head majanduslikku tulu. Ökosüsteemi teenuseid võimaldavad ja süsinikku sidudes aitavad kliimamuutuste mõjusid leevendada ikka produktiivsed elujõulised metsad.
Seetõttu minnaksegi paljudes metsades metsauuendamisel kaalutletud otsuste teed pidades silmas nii tulevast sotsiaalmajanduslikku kui rahalist väärtust. Et kasvatada üht metsapõlvkonda just selliseks, nagu seda soovib inimene, tuleb näha päris palju vaeva. Alustades kultiveerimisest ja lõpetades uuendusraietega jäävad sinna vahele korduvad hooldusraied.
Eesmärk on saada metsast kvaliteetne puit toodete valmistamiseks ning madalama kvaliteediga puit energiatootmiseks. Metsa kasutatakse aktiivselt puhkuseks, samuti marjade ja seente korjamiseks. Väärtusi, mida annab teadlik metsakasvatus ja -hooldus, on päris palju. Ilmselt ei mõtle inimesed selle peale, et enamik metsi, kus nad tõmbavad mõnuga kopsud ürgset metsaõhku täis, on tegelikult kultuurpuistud, mida mõned nimetavad halvustavalt puupõldudeks.
Tunne oma metsa
Et raie järel kasvaks tulevastele inimpõlvedele väärtuslik uus mets, tasub seda tundma õppida enne saagimist. Jälgige näiteks, milline puuliik on vanas metsas suurima tagavaraga. Just see liik kasvab ka tulevikus sellel mullal kõige paremini.
On saanud reegliks, et maha raiutud okaspuumetsade asemele istutatakse okaspuunoorendik. Sobiliku kasvukoha puhul piisab ka männikülvist. Lehtpuud nagu arukask, sookask, sanglepp, hall lepp jt suudavad end ka ise edukalt külvata, mistõttu jäetakse lehtpuuenamusega raiesmikud tavaliselt looduslikule uuenemisele. Tõsi, arukase ja sanglepa istutamist viljakatele lehtpuualadele tehakse viimastel aastatel üha enam.
Mõnel alal võib piisav okaspuu-uuendus tekkida ka looduslikult, kuid sellel ei maksa reeglina lootma jääda. Metsauuendamisel kasutatavateks taimedeks on reeglina kolme- kuni nelja-aastane kuuseistik, kaheaastane männiseemik ning männi ja kuuse potitaimed, vastavalt siis ühe- ja kaheaastased. Mõnevõrra vähem levinum on kase- ja sanglepa seemik ning suhteliselt väikest kandepinda omavad tamme-, saare-, nulu- ja lehiseliigid.
Kui okaspuu ja lehtpuu kasv oli võrdne, tasub eelistada okaspuu kultiveerimist. Okaspuukultuurile lisandub lehtpuud looduslikul teel reeglina piisavas koguses ning pigem on vaja lehtpuunoorendikku harvendada, et see ei tõrjuks välja istutatud okaspuid. Nii kujuneb produktiivne ja püsikindel okaspuu-lehtpuu segamets.
Samas, kui okaspuuala on nakatunud juuremädaniku haigustekitajaga (juurepess), siis tuleks kindlasti kaaluda puuliigi vahetust. Turvalisim valik on sel puhul arukask, mis kasvab kuuse juuremädaniku nakatatud aladel suurepäraselt. Puuliigi vahetus on haigustekitaja tõrjel oluline, kuna juurepess võib juurekontaktide abil noorele okaspuule levida kuni 10 aasta jooksul pärast lageraiet.
Loe edasi Eesti Päevalehest.
Metsaomanikel on võimalus metsa uuendamise eest ka toetust küsida. Eelmisel nädalal tegi Erametsakeskuse nõukogu ka metsaomanike jaoks rõõmustava otsuse ja tõstis metsa uuendamise toetuse tänavust eelarvet 300 tuhande euro võrra. Loe metsa uuendamise toetuse kohta täpsemalt SIIT.
