Gunnar Reinapu: Metsa elurikkuse säilitamisest on metsaomanikul vaid võita
27.02.2025
Tulevikku vaatav metsandus peab liikuma terviklikumate lahenduste poole, kus majandusmetsades pööratakse enam tähelepanu ka elurikkusele. Peamine tööriist selleks on metsa läbimõeldud hooldamine.
Hooldamised on elurikkuse loomisel võtmetähtsusega, sest kui metsa õigel hetkel targalt ei suuna, vallutavad kiiremakasvulised puud valguse endale, piirates nii enda kui ka teiste liikide arengut. Siin algab metsaomaniku kriitiline roll metsa eluringis – tema otsused kujundavad tulevikus metsa koosseisu.
Läbimõeldud lahendused loovad tasakaalu majanduslike eesmärkide ja elurikkuse vahel ning tagavad nii tulusate kui ka haruldasemate liikide elujõulisuse. Nii saab leevendada muret liigilise koosseisu vaesumise üle, toetada liikide püsimist ja samal ajal säilitada ka metsa tervist.
Selleks et osata liigirohkust märgata ning varakult mõelda selle peale, kuidas peapuuliigi kõrval ka vähem levinud puuliikidele metsas kasvuvõimalus luua, on vaja puuliike tunda. Paljud väärtuslikud puuliigid, nagu näiteks tamm, ei suuda karmis konkurentsis võistelda kiiremini kasvavate liikidega, mistõttu peabki osav metsaomanik hooldusraie käigus neid toetama ja sobivad tingimused looma – sest iga puu on oluline!
Märka juurkonkurentsis elurikkust
Loodus pakub metsas loomulikke mosaiike mitmekesisuse säilitamiseks. Üksikute elusate vanade säilikpuude ümber tekivad sageli juurkonkurentsist mõjutatud alad. Kui pinnast pole näiteks maapinna ettevalmistamise käigus kahjustatud, kujuneb neis kohtades omapärane keskkond, kus teatud liigid saavad eelise.
Sellised looduslikud alad on justkui „Kevadest“ tuntud Tootsi taskud – mitmekesised ja liigirikkamad kui ümbritsev puistu, pakkudes kasvuvõimalusi valgust vajavatele, kuid aeglasemalt kasvavatele eri liiki puudele, põõsastele ja õitsvatele taimedele.
Näiteks tamm, millel on sügavale tungiv peajuur, suudab seal edukalt kasvada. Pea kuuemeetrise läbimõõduga alad säilikpuude ümber pakuvadki ühe võimaliku lahenduse liigirohkemate metsade loomiseks, samal ajal kui ümbritsevat majandusmetsa saab tavapäraselt majandada. Taskud lisavad metsale struktuuri ning võimaldavad loodusel vana metsa mälu edasi kanda.
Neid metsa tervise seisukohalt olulisi mitmekesisuse taskuid tuleb osata märgata ja säilitada, hooldades selles asukohas nii, et elurikkus oleks esikohal. See ei nõua suuri muutusi majandamisvõtetes, kuid loob tasakaalu tootmise ja looduse säilitamise vahel. Teed vähem ja saad rohkem!
Olin vast kümneaastane, kui käisime vanematega metsas talvel küttepuid tegemas. Isa võttis Družba saega puid maha ning mina aitasin puud suunata. Kahjuks üks puu ei kukkunud maha, vaid jäi teise puu peale rippuma. Ega mul sel ajal veel metsatööde ohutusest ja õigetest võtetest teadmist ei olnud – mäletan hästi, kuidas lõunapausile minnes lõin kirve sellesse pinges puutüvesse ootele, käis raks ning puu murdus kirvelöögi kohalt pooleks. Kirves põrkas tagasi, lükkas mind natuke kõrvale ja puu tüvi jooksis koos ladvaga nagu liftišaht minu kõhtu riivates pool meetrit maasse. Metsavana oli mind säästnud!
Samal langil oli üks vaher, mis oli teistest puudest lühem, kiitsaka võraga ja kasvas sulglohu ääres. Tänutäheks ellujäämise eest sõnelesin saega puule läheneva isaga, et vaher kasvama jääks. Selgitasin, et vaher ei anna rohkem küttepuid kui ümberringi olevad lepad ning peas vasardas mõte, et siit saaks tulevikus vahtramahla. Isa veenis mind pikalt, et see puu nagunii ellu ei jää – põdrad koorivad ära, tuul ja lumi murravad. Aga mina ütlesin: „Mis siis, anname talle võimaluse!“ Lõpuks õnnestus isa ümber rääkida ning vaher kasvama jätta.
Möödus hulk aastaid ning ühel kevadel mõtlesin, et võiks vanale sõbrale külla minna ja vaadata, kuidas tal seal läheb. Kuna olin juba Luual metsanduse põhitõdedest mingi aimduse saanud, siis kartsin, et isal võis õigus olla ja vahtral oli väga väike tõenäosus ellu jääda. Kohale jõudnud, leidsin eest terve, elujõulise ja vigastusteta vahtra, kes oli vaatamata algsele kehvale väljanägemisele kenasti kosunud ja diameetris kõvasti juurde võtnud. Võimaluse saanud puu tüvi oli pikk, sirge, oksavaba ning korraliku ümara võraga. Tema juurkonkurentsi taskus kasvasid tamm, paakspuu, pihlakas, mage sõstar ja sulglohu äärel ka pajupõõsas. See algselt teises rindes kasvanud vaher püsib tänini majakana vana metsa mälu kandes.
Elurikkuse tasku ümber säilikpuu
Vastutustundlik lahendus
Laialehelised puud toetavad nii metsa liigilise koosseisu taastumist kui ka nt putukate, samblate, samblike säilimist, mis aitab metsaomanikul metsa tervist säilitada. Äärmiselt lihtne on need väärtuslikud üksikpuud kõrvuti valgete leppadega hakkpuitu või kütteriitadesse saata, kuid sama lihtne on teha otsus need metsa kasvama jätta ning seeläbi ohtralt võimalusi tagada.
Vajame muutust mõtteviisis: tuleb osata märgata, mis on elurikkuse seisukohalt väärtuslik loodusele, kuid ka tulukas metsaomanikule ning suhtuda mõlemasse vastutustundega. Struktuurne tasku säilitab elurikkust ning pakub varjupaika ja sidusust loodusele, samal ajal kui selle ümber saab kogu metsa eluringi jooksul teadlikult majandada tulundusmetsa. See on üks võimalus ja lahendus, kuidas metsaga ümber käia nii, et loodus oleks hoitud ja liigirikkus ei jääks vaid kaitsealade pärusmaaks.
Erametsades on igal omanikul oma nägemus ja võimalus kujundada tõekspidamistele ning soovidele vastav mets. Haruldasemad ja väärtuslikumad puuliigid tekivad metsa vahel ka ilma abita, kuid püsivad seal sageli esimese raieni. Vanasse metsa jääb neid aga ülivähe, sest iga järgmise hooldamisega raiutakse neid järjepidevalt välja. Seetõttu vajavad need puud hooldamisel teadlikku märkamist ja säilitamist, sest iga puu on oluline. Kui ühes eluringi astmes metsa struktuuri liigselt lihtsustada, siis selle heastamine nõuab aastakümneid või isegi kogu metsa eluringi.
Gunnar Reinapu
KIKi metsaosakonna juht
Artikkel ilmus 27.02.2025 Maalehes
