Hiigeltehase küsimärgid
18.10.2017
Tänases Postimehes arutleb Tartu Ülikooli teadur, ökoloog Virve Sõber puidurafineerimistehase teemadel ja küsib, mida Eesti inimene selle tehasega võidab ja mida kaotab. Sõber leiab, et kui suhteliselt infovaesed PR-teadaanded välja arvata, on tehase kohta seni lugeda ja kuulda olnud hämmastavalt vähe. Küsimusi, millele enne ehitamist vastused tuleks leida, on aga omajagu.
Riiklik huvi tehase rajamise vastu eeldab, et just inimeste elule tuleks see rajatis mingil moel kasuks. Riik peaks suutma maksumaksjale veenvalt ära põhjendada, et tehasest on kasu rohkem kui kahju. Sõbra hinnangul pole see praegu selge.
Seetõttu on Sõber oma arvamusartiklis küsimused esitanud just Eesti inimese, mitte näiteks Eesti ahvena või Eesti ilvese seisukohast. Pole tõenäoline, et mistahes nii suurel määral puitu vajava ning suuremahuliste, jõkke ja õhku paisatavate heitmetega tehase rajamine meie eluslooduse jaoks midagi head kaasa tooks.
Seega taandub küsimus sellele, kas meie saaksime tehasest midagi sellist, mis muudab selle rajamisega tõenäoliselt kaasneva keskkonna seisundi halvenemise koos kahjulike kaudsete mõjudega meie jaoks vastuvõetavaks.
Ökoloog arvab, et Eesti puidu väärindamine kohapeal on parem, kui palkide eksportimine. Küsimus on vaid selles, kuidas väärindada. Tema hinnangul kaasneks kvaliteedihüpe Eesti tööstuses hoopis sellise ettevõttega, mis moodsaid tehnoloogiaid rakendades toodaks tselluloosi tootmise jääkidest midagi tõeliselt innovaatilist.
Virve Sõbra arvamusartiklit saab lugeda Postimehest.
