I-mets ja e-mets vajavad üha vähem inimesi
01.07.2016
alustab 1. juulist tööd uutmoodi ja vähendatud koosseisus ning metsniku ametikoht kaob ajalukku.
Hiljutisel metsa- ja konverentsil, mida peeti riigikogu hoones, kirjeldati i-ettevõtet* metsas: raielankide ülevaatus käib droonide abil, puitu veavad välja isesõitvad autod … Inimese roll on lõpuks kogu oma energia rakendada selleks, et veel innovaatilisemaid lahendusi välja mõtelda.
majandaja näib liikuvat oma tegevust korraldades i-ettevõtte poole. Traditsioonilist metskonda enamst ei leia. Nii tööde planeerimine kui arvestus käib pigem elektroonilistes kanalites ja ametimehi jääb metsa aina vähem. Küla poolt vaadates ongi nii, et mingi konkreetse osa kohta ei saa enam teavet vastusõitvalt töötajalt. Vastusõitja ei pruugi kohalikke külanimesidki peast teada, kui sõidab oma sihtkohta GPS-koordinaatide järgi.
36 inimest lahkub
2008. aastal kogu süsteemi põhjalikult muutnud alustab homsest taas tööd uutmoodi. 17 metskonda jääb nime poolest alles (Harjumaale tuleb üks juurdegi), kuid neist ei leia enam metsnikke. Siiani nii metsniku kui metsakorraldaja tööd teinud inimestest saavad metsakorraldajad. Metsniku ametinimetus kaob, nagu 1998. aastal lahkus metsavaht.
Metsaülemad on alles, kuid nende ülesanne ei ole metsa kasvatada või raieid korraldada, vaid nad on riigimaa kasutamise korraldajad, kusjuures nende tööpiirkond ei kattu metskonnapiiridega.
Osa metsaülema ja metsnike senistest tööülesannetest läheb üle varumisjuhtidele, kes tegutsevad kolmes suures regioonis. on omaette üksus, mis samuti on regioonipõhine.
Selle kõige kõrval koondab 22 inimest ja 11 saadab pensionile. Avalikult öeldu järgi toob see head kokkuhoidu miljon eurot aastas. Rõhutuse taga on poliitiline huvi: riik soovib omanikutuluna st riigieelarvesse järjest rohkem miljoneid.
Traditsioonid ja tulevik
töö ümberkorraldus on taas pälvinud kriitikatki. „Kas on naelavabrik või maksimaalset kasumit taotlev äriühing?” küsib EPA vilistlaste listis Pärnumaa Surju vallavanem Jaanus Männik. Arvamusi vilistlastelt on listis ridamisi. Internetist hakkab silma ka iramine maapiirkondi tühjendava riigipoliitika suhtes. Näiteks ühelt kirjutajalt: „Ah, poogen, et need koondatud inimesed lahkuvad Eestist, poogen, et paneme ARKid kinni, poogen, et inimesed kolivad maalt ära …”
Sellist protesti kui 2008. aastal, mil metskondade kaotamise vastu (64 asemel 17) koguti 50 000 allkirja, seekord pole. „Nagunii ei peata enam midagi,” loeb vilistlaste lististki.
Protestide pearõhk pole traditsiooniliste kadumisel, vaid ootusel, et peaks ühe riigiasutusena kiiresti linnastuvas Eestis oma struktuuri maapiirkondades hoopis säilitama. „süsteem peaks metskondadena olema hõreasustatud Eesti maamajanduse, seega ka maaelu ja regionaalarengu alustalaks põllumajanduse kõrval,” kirjutab Männik. Ta rõhutab, et peale muu kindlustaks metskonnad maal ka asustatust, tagaks riigi kohaloleku ja riigikaitse territoriaalsuse.
Männik toob paralleeli Soomega: meil võtab keskvalitsus -lt omanikutuluna riigieelarvesse miljoneid, aga Soomes tema teada st omanikutulu ei võeta, vaid see raha jääb maale, metsa, loodushoidu ja just nimelt regionaalarengusse.
Meil lõikab majandaja oma rahakohustuste ja reformidega end justkui Eesti maaelust välja. „Mitte seekord,” märgib üks kaasaarutajatest, kes oma nime ei avalikusta. „Tegelik väljalõikamine toimus aastal 2008.”
Kas linnastub?
Kas võib olla, et oleme oma ühiskonnaga sealmaal, et gi linnastub? Teave liigub elektrooniliste kanalite kaudu, avalikkusele pakutakse metsa külastamise teenust. Põhimõtteliselt on eestlase ja n-ö meie kõigi metsa vahel teenindaja ja kliendi suhe, mis väljendab pigem linlikku mõtteviisi.
Keskkonnaministeeriumi asekantsler Marku Lamp ei ole sellega nõus: „ kätte on usaldatud üle 1,3 miljoni hektari riigimaad, et seda kaitsta või heaperemehelikult kasutada. Kuna töö ja töökohad asuvad linnast väljas, ei saa kuidagi linnastuda. Kontorid on paratamatult seal, kus logistika ja side olemas ehk siis asustatud punktides, kus on ka paremad võimalused töötajaid leida.”
Lamp ütleb, et on suutnud 95 protsenti oma töötajatest hoida väljaspool Tallinna kontorit.
Küsimuse peale, kas asekantsler kujutaks ette loosungeid: „ haldaja kui Eesti regionaalarengu eestvedaja”, „ haldaja kui Eesti linnastumise tasakaalustaja maal” või „ haldaja kui maapiirkondade tööhõive tugevdaja”, vastab Lamp, et tema meelest kehtivad need kõik ka praegu. Viimaste aastatega on maareformi tõttu suurem nii maa kui kasutusse tulnud muu maa pind, kasvanud on looduskaitsemaade hooldamise ja kujundamisega seonduva tegevuse maht. „Kuigi ise piltlikult öeldes sae ja traktoriga tööd ei tee, pakub ta seda võimalust maapiirkondade elanikele,” ütleb Lamp.
Asekantsler ütleb, et tehnilise progressi tulemusena pole küll s tööde korraldamiseks enam vaja nii palju inimesi kui varem, kuid seda ei saa regionaalse arenguga seostada. „Regionaalselt areneb riik siis, kui regioonides on tööd, ja seda pakub s juba umbes 6000 inimesele.”
Me ei aruta omaette teemat – hankeid ja st töö saamise tingimusi. Kuid selgitame vastutuse määra ja alluvusvahekordi: juhatus allub nõukogule. Kui nõukogu peaks millegagi mööda panema, on olukorra eest vastutaja riigi valitsus.
Laiem taust
Riigikogulased eeltoodud loosungite kehtivust ei kinnita. Maaelukomisjoni esimees Ivari Padar ütleb hoopis, et teema on teravalt päevakorral nii mõttes kui üldiselt: ametkonnad korraldavad reforme, sulgevad kohalikke kontoreid jms, kuid selle laiemat mõju piirkonnale ei analüüsi. Eriti valuline on tema sõnul selline tegevus praegu, kui ees on ka haldusreform, kus veel palju lahtisi otsi – teadmatust ja hirmu on niigi.
Komisjoni seisukoht on, et kui mingist piirkonnast kaob ära näiteks kaks ametikohta (olgu või seetõttu, et osa teenustest on kolinud internetti), peab riigil olema plaan, kuidas sinna piirkonda kolm ametikohta asemele tuleks. Kaalutakse riigiasutuste Tallinnast ärakolimist jms.
„Oleks aeg mõista, et on riiklikke asutusi ja ettevõtteid, kes kannavad endas palju rohkemat kui lihtsalt võimalikke kasuminumbreid paberil,” ütleb keskkonnakomisjoni esimees Rainer Vakra. „Õiguskantsler rõhutab, et riigikogu peab seadusloomes arvestama iga inimesega. Minu arvates oleks juba ammu aeg hakata tervel Eesti riigil arvestama iga inimesega. Ka nendega, kes ei ela suurtes linnades.”
järjepidevus
Metsa puhul tuleb peale töökohtade rääkida metsarahva n-ö normaalse metsataju säilitamisest, mida vanasti väikesed metskonnad oma kohalolu ja eeskujuga suutsid teha. tunneb juhatuse esimehe Aigar Kallase kinnitusel metsa kui terviku eest vastutust, kuid 40 protsendil Eesti , mis hallata on.
Kas äkki hoopis võiksid maal kujuneda regionaalarengu atribuudiks (kohaliku kogukonna osa, kompetents kohapeal, töökohad jms)?
„Mingil määral on ju iga ühendus maal kogukonda toetav, aga vastutust regionaalarengu eest ei saa panna nende ühenduste kohustuseks,” ütleb MTÜ Ühinenud juhatuse esimees Kadri-Aija Viik. Ta lisab tähelepaneku, et riik soovib varjatult anda järjest oma ülesandeid üle kodanikuühendustele. „Pritsimehed tehku vabatahtlikke ühendusi ja kogukonda kutsutakse üles võtma avalikke teenuseid oma õlgadele, aga raha keegi kaasa panna ei taha. Keskkonnaamet koondab oma metsaspetsialiste ja suunab aina rohkem metsaühistusse konsulendi juurde. Samas vähendab riik KIK-is konsultantide töötasuks makstavat u nõustamise toetuste mahtu.”
*i-ettevõte – i-täht viitab käimasolevale tööstusrevolutsioonile
Metskondade arvu muutumine
1995 186
1996 182
1997 110
1998 105
1999 102
2000 92
2001 74
2002 68
2003 66
2006 64
2007 64
2008, 1.07 17
2016, 1.07 18
Allikas: Vaike Pommer „RMK 15”, RMK
