Järsult suurendatav hakkpuidu põletamine on keskkonnale ohtlik

EESTI PÄEVALEHT, Hendrik Kuusk: Eesti Energiale kasulik puidu põletamise otsus seab metsad ohtu ja on vastuolus kliimapoliitikaga.

„Vanades ahjudes puidu põletamine ei ole roheenergia ja taastuva energia võit Eestis aastal 2015. Eesmärk on vaid ühe ettevõtte päästmine,” seisab valitsuse metsandusnõukogu puiduenergia tootmist arutanud koosoleku protokollis. Hoolimata ekspertide selgest vastuseisust tehti valitsuses kiirelt ära otsus, mis lubab Narva kateldes hakkpuitupõletada.

Nüüd on otsust näidatud kui mitmeti positiivset lahendust. Peale statistikakaubandusest saadava raha reklaamitakse puidu põletamist kui taastuva energia võidukäiku ja justkui oleks suurel hulgal puidu katlasse ajamine keskkonnale kasulik.

„Puu või mets mingist hetkest alates mitte ei seo, vaid emiteerib. Ei ole see ka kuidagi keskkonnale kasulik, kui lasta puu metsa ära mädaneda,” ütles peaminister Taavi Rõivas eelmisel nädalal valitsuse pressikonverentsil uut taastuva energia plaani tutvustades. See lause pahandas oma ebapädevusega Eesti looduskaitsjaid.

Tartu ülikooli loodusressursside õppetooli juhataja ja valitsuse metsandusnõukogu liige Asko Lõhmus näeb otsuse taga vaid majanduslikke argumente. „Tegu on puhtalt Eesti Energia kaotuste kompenseerimisega. Võimalik, et tegelikke puiduenergeetikast lähtuvaid plaane ei olegi olemas.” Lähemas perspektiivis on selline tegevuskava Lõhmuse arvates vastuolus ka Eesti üldiste kliimapoliitika eesmärkidega. Seda nii sisuliselt kui ka formaalselt.

Väheväärtusliku puidu bioenergiana ärakasutamine on aga üks väheseid puiduenergeetika küsimusi, milles osapooled on tavaliselt ühel meelel. Puiduenergeetikat annaks palju efektiivsemalt ära kasutada ja mõistlikus koguses hakkpuidu põletamise vastu pole keegi. Küsimus on aga mastaapides.

Valitsuse plaani kohta pole palju konkreetset infot, kuid välja on öeldud suurusjärk kolm teravatt-tundi, mis viitab energiamahule, mida Narva elektrijaamades ollakse valmis juurde tootma. Puitu teisendatuna on see umbes kolm miljonit tihumeetrit.

Kui Taavi Rõivas viitas keskkonda saastavatele vanadele metsapuudele, siis nende emissioon on kaduvväike võrreldes sellega, mida toob kaasa raiemahtude kiire kasv. Kolme kuni nelja miljoni raiutava metsatihumeetri lisandumine tähendaks seda, et saed teeksid metsas tänasega võrreldes ligi kolmandiku võrra rohkem tööd. Aastas raiutaks 12–13 miljonit tihumeetrit metsa.

Kust see puit tuleb?

„Valitsus müüb plaani kui väheväärtusliku puidu taastuvaks energiaks tegemist, samal ajal on selgusetu, kui palju kõdupuitu meil on. Kui raiemahud on aga nii suured, peaks olema ka ära näidatud, kust see väheväärtuslik puit tuleb,” sõnas Lõhmus. „Pole adekvaatne arvata, et mainitud mahtude lisamisel raietele ei ole negatiivset keskkonnamõju.”

Rääkides süsinikdioksiidi õhkupaiskamisest on selge, et puude raiumisega emissiooni ei vähenda. Eesti metsades on suundumus juba aastaid kaldunud selle poole, et arvestuslikult muutuvad metsad süsihappegaasi sidumise asemel selle tekitajaks. Puudes on tallel suur hulk süsihappegaasi, kuid põletamisel kaob see korstnasse.

Keskkonnaministeeriumi tellitud uuringus „Eesti võimalused liikumaks konkurentsivõimelise madala süsinikuga majanduse suunas aastaks 2050” on säärane raiemahtude kasvustsenaarium ka läbi mängitud. Aastatel 2011–2020 raiutaks selle järgi aastas keskmiselt 15,3 miljonit tihumeetrit. Pärast seda hakkaksid arvud vaikselt vähenema, sest raiekõlblik mets saaks lihtsalt otsa. Sellise hoogtöö tulemusena toodaks Eesti metsandussektor 2020. aastaks üle kümne miljoni tonni süsihappegaasi. See on juba lähedane põlevkivitööstuse tekitatavale saastele ja ületab kaks korda transpordi osakaalu meie ökoloogilises jalajäljes.

Ent kui suur hulk vananevat puitu praegu metsast välja viia, saaks selle asemel kasvama panna palju uut. Sel oleks potentsiaalne majanduslik väärtus ja ka süsinikdioksiidi seotaks paremini. Tänu metsade kiirele noorendamisele peaksid need sajandi keskpaigaks taas kopsudena tööle hakkama ehk saaste kahaneks uuesti alla nulli.

Looduse koormamine

Selles plaanis on oma loogika, kuid mainitud uuringu ühe autori Jüri-Ott Salmi sõnul on see keskkonnakaitse seisukohalt vastuvõetamatu. „Kui raied vahepeal nii suureks lähevad, siis vanade metsade positiivne mõju elurikkusele muutub küsitavaks,” ütles Salm. „Suurt ajutist raiet saaks põhjendada vaid samaaegse põlevkivi kasutamise vähendamisega, kuid praegu on tegu vaid looduse koormamisega.”

Majanduslike huvide ja keskkonnakaitse tasakaalu leidmist peab oluliseks ka keskkonnaministeeriumi metsaosakonna juhataja Riina Martverk. Tema sõnul tuleb kogu eelseisva protsessi raames hoida silm peal looduskeskkonna mõjudel. Kui Eestis tekib nüüd lehtpuuvõsale, raiejäätmetele, kändudele ja muule sellisele materjalile suur nõudlus, siis tuleb valmis olla ka sellega kaasnevateks mõjudeks metsaelustikule. „Ökoloogilises mõttes ei lähe puit ju metsas kunagi raisku, alati on keegi, kes seda ressurssi oma eluks tarbib, ka kõdunenud kujul. Uue puitse ressursi kasutuselevõtul võib tekkida vajadus seda täiendavate loodushoiumeetmetega kompenseerida,” rääkis Martverk.

Peale keskkonnaohtude on ohus ka turusituatsioon. Eesti metsa- ja puidutööstuse liit on võtnud seisukoha, et nii suures mahus ei tohiks hakkpuitu teha, sest võib tekkida olukord, kus puitu hakatakse põletama lisandväärtust pakkuva tööstuse arvelt.

KOMMENTAAR

Ahju läheb lepp

Riina Martverk, keskkonnaministeeriumi metsaosakonna juhataja

Võimalikud puidu biomassi allikad on seni vähe kasutust leidnud hallid lepikud. Vähe kasutatakse ka raiejäätmeid ning kände. Puitkütuste energeetilise potentsiaali hindamisel tuleb arvesse võtta ka näiteks elektriliinidelt, kraavidest ja teede äärest raiutav biomass ning Eesti saetööstustes tekkiv saepuru, hakkpuit ja muud puidujäätmed, mille koguseks võib hinnata 500 000 m3.

TEADMISEKS VÕETUD

Metsandusnõukogu ei kuulatud

■ Puiduenergeetika teema tõstatas eelmise aasta novembri lõpus koos käinud metsandusnõukogus hoopis Eestierametsaliit. Siis küsiti vaid nõu, mida peale hakata metsas kõduneva puidumassiga. Mingit seost Auvere probleemidega siis ei olnud.

■ Nõukogu liige Argo Lõhmus ütles, et küsimus polnud isegi püstitatud põlevkivikatelde kontekstis, kuid jutt jõudis ka selleni. Niisugusel kujul põletamise asjus jäädi skeptilisele seisukohale.

■ Protokollis on märgitud, et teadlased tõid esile Eesti metsanduse maine, mis on maailmas just kõdupuidu koha pealt eeskuju. „Väidetavalt ei ole tegemist ei majandus- ega metsanduskriitilise ega niinimetatud mädanenud metsa kriitilise probleemiga,” seisab umbisikulises protokollis.

■ Valitsuse praeguseks vormunud otsust komisjonis sisuliselt ei arutatud, kuid ka leebemat varianti ei toetatud. Lõpuks tegi keskkonnaminister ettepaneku võtta pöördumine lihtsalt teadmiseks. „Suur lahendus saab olla valitsuse kabineti otsuses,” seisis kokkuvõttes.

0Shares