Kaardistades taimeriigi muutumist

01.08.2016

Ulvar Käärt, Eesti Kultuurileht Sirp:

Juba teist aastat töötavad meie taimetundjad Eesti taimede uue levikuatlase koostamise kallal. Viimaste aastate ühe suurema botaanilise ettevõtmise käigus uuritakse põhjalikumalt kui eales varem, kus millised taimed kasvavad. Meie paremaid taimeteadlasi ja -tundjaid koondava ettevõtmise üks eestvedajaid on botaanik Toomas Kukk.

Mis on taimede levikuatlas ja kuidas seda tehakse?

Toomas Kukk: Taimeatlas kajastab Eesti pärismaiste taimeliikide levikut. Eesti pindala on taimede leviku kaardistamiseks jaotatud ruutudeks, mille mõõtmed on 6 x 10 minutit ehk 9 korda 11 kilomeetrit. Iga ruudu kohta koostatakse selles kasvavate taimeliikide loend. Nende loendite põhjal tehakse omakorda liikide kaupa taimede levikukaardid. See ei ole täpne kaardistamine, sest paljudel liikidel ongi leiukoht märgitud vaid ruudu täpsusega. Kaitstavate ja huvitavamate liikide asukoha määrame aga koordinaatide täpsusega. Need küll ei kajastu atlase kaartidel, kuid täpsemad leiukohad talletatakse Tartu Ülikooli loodusmuuseumi andmebaasi PlutoF. Hetke seisuga on seal uue taimeatlase kirjeid juba üle 230 000.

Uue taimeatlase välitööd said võimalikuks tänu Keskkonnainvesteeringute Keskuse toetusele. Põhilised summad kuluvad palkadele, transpordile ja majutusele. Atlase välitöid korraldab Pärandkoosluste Kaitse Ühing.

Võrreldes varasema ehk 2005. aasta taimeatlasega on uue atlase koostamise põhimõte teine. Kui eelmine atlas põhines vahemikus 1970–2005 tehtud töödel, siis nüüd on metoodika täpsem. Käime igas ruudus kolm korda: üks kord kindlasti kevadel ja kaks korda suvel (suve esimeses ja teises pooles, näiteks juunis ja augustis). Võimalikult ühtlase tulemuse nimel on seejuures oluline, et kohal käiksid erinevad botaanikud.

Pikema intervjuu Toomas Kukega leiate Sirbist.