Kaitsepiirangud karistavad metsaomanikku
03.12.2015
MAALEHT, Ivar Soopan:
Looduskaitsepiirangud panevad metsad lukku ning võtavad omanikelt võimaluse oma vara hooldada ja tulu teenida. Riik ei aita, pigem karistab omanikku, leiab esindaja.
“Looduskaitse eest ei ole keegi kaitstud,” ütleb Eesti juhatuse liige Ants Erik, kes esindab ka MTÜd Ühinenud ja on Metsatervenduse osaühingu juhatuse liige.
“See võib tunduda naljakana, aga see ei ole naljakas – kui mõni kõvera nokaga lind maandub sinu metsa ja otsustab sinna pesa teha, saab ta kohe endale 14 hektarit maad. Tasuta! Kes seda koormat peab kandma?” küsib Erik.
Ta jätkab: “Kui ta on sinna pesa teinud ja järgnevatel aastatel tagasi ei tule, siis vähemalt kümneks aastaks on see maa veel ikka kinni. Olenemata sellest, kas puu on seal, kas see pesa on seal või ei ole. Vabadusvõitlejad ei saanud ka riigilt nii palju – said 10 hektarit tasuta maad.”
esindajat paneb nii krõbedaid sõnu ütlema ebaõiglus, mis nende hinnangul tekib Natura 2000 võrgustikust välja jäävatel kaitsealustel eramaadel. Seesugust eramaad on kokku 47 000 hektarit, millest 17 000 hektarit.
“10–15 protsenti omanikke ei majanda oma metsi, pool Eestimaast on kasutusest väljas – jube rikkad inimesed oleme kõik,” imestab Erik. “Ühiskond peaks mõistma, et metsa kasutades ei saa tulu ainult omanikud, vaid kogu rahvas. Iga miljon tihumeetrit raiet loob Eestisse umbes 2400 töökohta.”
Keskkonnaameti looduskaitse osakonna nõunik Roland Müür ütleb vastu, et Naturast välja jäävast 17 000 ha omakorda vaid 4300 ha on sihtkaitsevööndis, kus kehtivad ranged piirangud.
“Seega 75% , kelle kinnistu on piiranguvööndis või hoiualal, saavad vastavalt kaitsekorrale üldjuhul ka looduskaitseliste piirangutega aladel,” selgitab ta. “Kõigist metsadest on range kaitsega 8,5% metsa, seega enamik meie metsadest asub väljaspool kaitsealasid või leebemate piirangutega kaitsealadel.”
Ants Eriku sõnul on probleem selles, et Natura 2000 alast välja jäävatel kaitsealustel eramaadel – piirangu- ja sihtkaitsevööndites ning hoiualadel – on looduskaitseseadusega keelatud hulk tegevusi, mis on , uuendamiseks ja hoidmiseks vajalikud.
Müük võtab aastaid
Ta märgib, et on kümnenditepikkune töö ja investeerimine tulevikku, ent seda on keeruline teha, kui osa omaniku maast võidakse üleöö natsionaliseerida. Omanik ei saa Natura alast väljapool kulu katvat hüvitist, ainuke võimalus on maa riigile müüa – seda aga absurdse aja jooksul, sest hetkel on järjekord seitse aastat.
Erik nendib, et kui ta oleks oma metsa maha lõiganud, siis loodusväärtusi ei tuleks. “Keegi mul sinna pesa ei tee. Karistatakse seda, kes eetiliselt ja loodust säästvalt majandab. Kui sa ostad kinnistu, lõikad kõik maha ja võimalikult palju, siis sinna ei tule ükski lind elama. Seal ei ole samblikke, seal ei ole vanu puistusid, sinna ei saagi midagi tekkida,” jutustab ta.
Metsis kolib hooldatud metsa
Eriku sõnul toovad looduskaitsjad välja peamiselt seda, kuidas üht või teist liiki hävitavad inimtegevus ja raie, kuigi riigi metsi on majandatud juba sajandeid.
Samas on looduse kaitsmisel ka teised varjundid. Erik toob näite, kuidas võib seaduspärase ning heaperemeheliku tulemusel hoopis kannatada.
“Karistatakse neid, kes on majandanud säästlikult,” selgitab ta ja võtab jutuks metsiste kaitsmise. “Ma ei ole ühtegi metsist näinud, kes elab kuskil võsas. Ta ei suuda seal lennata, ta on suure tiivahaardega lind. Ta ei saagi võsas elada. Ja siis on niimoodi, et meil on metsise kaitsealad, kus ei lubata valgustusraietki teha. Miks? Lõpuks kasvab see mets võssa ja siis meie majandame kõrvalmaal korralikult metsa ning metsis kolib hoopis sinna. Aga see mets on ju vaja siis ka kaitse alla võtta! Ega siis enam ta seal võsas ela. Kaitsealad muudkui laienevad, samas nendel aladel, kus loodusväärtust enam ei ole, on kaitseala lõpetamine utoopia.”
Nii tekivad maadele piirkonnad, kus ei tohi oksagi murda. Omanik omab väärtust, ent kasu ei teeni, selgitab Erik. Osal juhtudel ei teeni ka kümnete aastate pärast. Riik seda ei kompenseeri.
Natura alal saab toetust
Natura 2000 võrgustik asub ligi 300 000 hektaril eramaadel. Neist ligi 88 000 ha on . Keskkonnaameti looduskaitseosakonna nõuniku Roland Müüri sõnul saab Natura alal taotleda metsatoetust, mis on sihtkaitsevööndis 110 ja piiranguvööndis 60 eurot aastas hektari eest.
Natura võrgustikust välja jääva eramaa omanik saab looduskaitseliste piirangutega koormatud kinnistute eest ka maamaksusoodustust. See on sõltuvalt kaitsekorra rangusest 50 või 100%, selgitab Müür. See on aga pisku kogu väärtusega võrreldes.
Kuigi seaduse järgi saab kaitstavaid kinnistuid ka riigile müüa, on selle protsessi järjekorrad aastatepikkused. “Istud seitse aastat järjekorras, siis võib-olla riik ostab ära,” ütleb Erik. “See õigusriive on kohutav. Enne ei saa ühtegi penni. Sisuliselt võetakse sult vara ära ja toimub natsionaliseerimine. Sind karistatakse. Aga kui maaomanikul ongi see 10 hektarit ja ühel päeval on kõik – looduskaitse? Siis selle kinnistu väärtus on kukkunud pärast seda enam kui 50 protsenti. See võis olla kellegi ainuke vara või pensionisammas.”
Eriku sõnul peaks riik ehk maksumaksja maaomanikule tema kulu ja saamata jäänud tulu kinni maksma. “Olen nõus – ilus lind, ja kui seda liiki on vähe, siis kaitseme –, aga miks maaomanik peab praegu omast taskust selle kinni maksma? Keegi teine ei maksa, kogu ühiskond vaatab pealt ja innustab veel looduskaitsjaid tagant, teadmata, mis tegelikult toimub. Riigil aga kohustust ei ole.”
Keskkonnaamet: e olukorda saab parandada
Keskkonnaameti esindaja sõnul saab muuta range kaitsekorraga kinnistuste omanike olukorda paindlikumaks ja pakub välja mõned lahendused.
Millistel põhjustel uusi kaitse- j’a hoiualasid peamiselt tehakse?
Keskkonnaameti looduskaitse osakonna nõunik Roland Müür: Kui mõni erand välja arvata, siis kaitsealade võrgustiku puhul tegeldakse pigem kaitsekavade korrigeerimisega, mitte olulise muutmisega. Analüüsitakse kaitsealade piiride ja korra otstarbekust ning vajadusel tehakse selles muudatusi. Eranditeks on kõrge kaitsekategooriaga liikide jaoks vajalike püsielupaikade moodustamised.
Tuntuim näide on Ida-Eestis elav haruldane imetaja lendorav, kelle säilitamiseks on võetud möödunud kümnenditel kaitse alla talle sobivaid metsakillukesi. Paraku on aeg näidanud, et väikesel territooriumil pole liigi kaitse võimalik – kui elupaik muutub ühes kohas sobimatuks (näiteks tormikahju tõttu), peab olema oravatel võimalik liikuda teiste sobivate metsatükkideni. See on aga võimalik vaid siis, kui vahepealsel alal on metsakoridorid säilinud, mis omakorda eeldab läbimõeldud ja ajaliselt hajutatud . Näiteks kassikaku kaitseks on moodustamisel seitse püsielupaika. Ahtalehise kareputke ja mägi-piimputke kaitseks on loomisel 14 pisikest ala.
Kuidas võiks olla see probleem lahendatud, nii et eraomanik ei kannataks?
Konkreetne küsimus, millele paraku pole sama head ja konkreetset vastust. Võimalik on luua ja täiustada meetmeid, et järjest rohkem maaomanikke lepiks kaitsekorraga. Sellised võimalused on näiteks: menetluse kiirendamine – kiiremate otsuste puhul rakenduvad ka kompensatsioonid kiiremini; metsatoetuste maksmine ka Natura võrku mittekuuluvate kaitsealuste objektide maaomanikele; looduskaitse piirangutega maade riigile müümise kiirendamine; kehtivate piirangute (ehk siis nii keeldude kui ka majandusvõimaluste) parem selgitamine; ajale jalgu jäänud kaitsekordade muutmine.
