Kajar Köster: metsatulekahju taga näeb kasvavat metsa
22.04.2019
Metsapõlengud võivad olla küll igati loomulik looduse eluringi osa. Põlengute ja sarnaste häiringute uurimisest tegelevast häiringuökoloogiast kirjutab Helsingi Ülikooli juhtivteadur ja Eesti Noorte Teadlaste Akadeemia liige Kajar Köster Postimehe Heureka küljel.
Viimastel aastatel tuleb pidevalt teateid ulatuslikest metsa ja maastiku põlengutest ning marutuultest ja tormidest, mis tekitavad inimestele nii majanduslikke kui emotsionaalseid kahjusid. Häiringute hulga ja kaasnevate kahjustuste kasvuga suureneb ka ühiskonna huvi neid protsesse paremini mõista. Seetõttu ongi välja arenenud teadusharu nimega häiringuökoloogia, mis uurib konkreetset keskkonda väljastpoolt mõjutavat sündmust (ehk häiringut) ja sellega keskkonnas kaasnevaid muutusi.
Elame pidevalt muutuvas maailmas ning paratamatult kujundavad muutused meie elukeskkonnas ka meie tõekspidamisi ja tavasid. Üks olulisemaid meid ümbritsevat keskkonda mõjutavaid tegureid on meid ümbritsev pidevalt muutuv kliima. Rääkis ju juba vanarahvaski, et varem oli ikka talvel lumi nabani, suved olid soojemad, taevas sinisem ja muru rohelisem. Tänaseks tegelevad muutuva kliimaga juba terved teadusringkonnad ning kliimamuutustest kui sellisest ja kliimamuutuste inimtekkelisusest on saanud teaduslikult tõestatud fakt. Jah, Maa ajaloost võib leida perioode, mis on olnud oluliselt soojemad või külmemad kui praegu. Näiteks arvatakse, et mitukümmend miljonit aastat tagasi oli Maa ajaloos nii soe periood, et puud kasvasid ka Antarktikas.
Miks me siis tunneme nii suurt muret millegi pärast, mis tundub olevat normaalne Maa elutsükli osa? Asi on selles, et mitte kunagi inimkonna ajaloos pole kliimamuutused toimunud nii kiiresti kui praegu ega nendega kaasnevad kahjud inimkonnale olnud nii selgelt märgatavad. Alates 21. sajandi algusest on kõik 18 aastat olnud rekordiliselt soojad (võrreldes mõõtmistulemustega alates aastast 1850). Nii aasta 2017 kui ka 2018 kuulusid taas oma keskmiste temperatuuride põhjal mõõtmisajaloo soojemate aastate hulka. Samal ajal on märgatavalt tõusnud ka süsihappegaasi kontsentratsioon atmosfääris. Võrreldes sajandi lõpu seisuga on süsihappegaasi hulk atmosfääris tõusnud kümnendiku võrra, ja seda vähem kui 20 aastaga. Kasvuhoonegaaside, sealhulgas süsihappegaasi kontsentratsiooni tõus atmosfääris ongi üks olulisemaid kliimat mõjutavaid tegureid ja on leitud, et ka peamine faktor, mis kutsub esile erinevaid häiringuid keskkonnas.
Tuli põhjapoolkera okaspuumetsades on kliimamuutuste seisukohast väga oluline häiring. Boreaalsed okaspuumetsad laiuvad väga suurel alal põhjapoolkeral (Kanadas, Skandinaavias ja Venemaal). Süsinikuringe seisukohast võib neid metsi tinglikult nimetada ka sahvriks, kuna neil on võime salvestada ja säilitada väga suuri süsinikukoguseid. Kui troopilistes metsades on suurem osa seotud süsinikku kasvavas taimestikus, siis boreaalsetel aladel on peamised süsinikuvarud talletatud metsamulda. Madalad temperatuurid takistavad taimse materjali täielikku lagunemist ja suur osa süsinikust säilitatakse mineraalmulda katvas orgaanilises kihis, põhjapoolsetel aladel ka igikeltsas. Metsapõlengu käigus vabastab tuli suure hulga sellest talletatud süsinikust ja see paisatakse süsihappegaasina atmosfääri. Teoreetiliselt leiamegi end suletud ringist – metsapõlengu tagajärjel tõuseb atmosfääri kasvuhoonegaaside kontsentratsioon, mis põhjustab kliima soojenemist. Kliima soojenemine omakorda kutsub esile sagedasemad metsapõlengud.
