Kallis toasoe ja hinnalõhe
05.03.2018
Eesti kaugkütte hindade vahel valitsevad hirmuäratavad käärid – meil leidub endiselt maa-asulaid, kus ühe megavatt-tunni eest ilma käibemaksuta tuleb maksta 80–85 eurot, sellal kui suuremates linnades on hinnad kuni kaks korda madalamad. Postimehes avaldatud arvamusartiklis ennustab Fortum Eesti ja Fortum Tartu juhatuse esimees Margo Külaots lõhe suurenemist.
Küllap tuletab veebruari pakane end meelde ka küttearvetel ja sooja eest peab maksma harjumuspärasest rohkem, samas pole paljud Eesti korteriomanikud viimaste aastate leebetel talvedel ilmselt märganudki, et kaugkütte toasooja ehk megavatt-tunni hind on tegelikult kahanenud nii Tallinnas, Tartus kui ka Pärnus.
Toon näite – Tartus on soojuse hind langenud alates 2015. aastast kaheksa protsenti, 48,90 euroni käesoleva aasta jaanuaris. Hind on kahanenud ka Tallinna võrgupiirkonnas, kus soojus maksab praegu 49,96 eurot megavatt-tunni eest.
Miks on ikkagi soojus suuremates linnades odavnenud ja miks ma julgen arvata, et see muutub vähemasti suhtena inimeste sissetulekutesse tulevikus veelgi soodsamaks? Riigi odavaim küttehind on olnud aastakümneid Narvas, kus soojus maksab praegu vaid 35,33 eurot megavatt-tunnist. Selle põhjuseks on jääksoojus, mida sealsetes elektrijaamades tohutult üle jääb. Kahjuks on see väga saastavast allikast. Fortum on avanud nii Tartus kui Pärnus elektri ja soojuse koostootmisjaamad ning soojus on neis pigem elektri tootmisega kaasnev saadus.
Pealinnas toimetavad Väo biokütusetel jaamad ning ka Iru prügipõletusjaam, mis teeb soojust ja elektrit olmejäätmetest, ning prügiveofirmad maksavad prahi põletamise eest lausa peale. Niisiis on ühiskonna kulud elektri ja soojuse koostootmisel palju väiksemad.
