Talijärve sõnul on kindel, et metsa raiutakse Eestis ka edaspidi ainult nii palju, kui mets seda võimaldab ja riigikogus heaks kiidetud metsanduse arengukava lubab, mitte nii palju, kui tööstusel tarvis läheb. Selle tagamiseks on meil olemas nii kodumaised normid kui ka rahvusvahelised metsade sertifitseerimise skeemid (FSC, PEFC).
Loe kantsleri arvamusartiklit täismahus SIIT.
Eesti Päevalehes kirjutas puidurafineerimistehasega kaasnevatest kartustest roheliste erakonna esindaja Peep Mardiste. Ta leiab, et tehase algatusrühm on uuringute algusfaasis, aga sihib tõenäoliselt Tartust vahetult ülesvoolu paiknevat asukohta. Kuna tehases plaanitakse seni järele proovimata uut tehnoloogiat, siis pole kindel, kas pangad nii riskantse projektiga kaasa tuleksid. Metsale ja veekvaliteedile langev surve võib osutuda liiga suureks.
Tehase algatusgrupp on loonud mulje, nagu kaalutaks tehase arvukaid võimalikke asukohti, et keerukas analüüs lõpuks sobivaima kätte näitaks. Seega räägiti mõnda aega Suur-Emajõe jõgikonna kõrval ka Pärnu jõe alamjooksust ja Narva jõe jõgikonnast. Emajõgi tunduvat juba praegu algatusgrupile tõenäolisema asukohana, sest seal on tehasele tarvilikku vett rohkem. Mardiste ennustab, et selle valiku taga oli vähemalt sama oluline majandusargument – tehas ei taha hakata puidu pärast võistlema Pärnu ja Sillamäe sadamate väravahindadega ja loodab, et saab Lõuna-Eestist puu kätte väiksema konkurentsiga ehk odavamalt.
Tehase rajamisega seotud keskkonnaaspektidest teeb Mardistele kõige rohkem muret metsadele avaldatav surve ja Emajõe veekvaliteedi tulevik. Tema hinnangul on tehase algatusrühm kaua üritanud tõestada, et nende tegevus ei saa kaasa tuua raiemahu suurendamise vajadust ja puitu jätkuks kõigile. Eestis on tasahilju, aga süstemaatiliselt puuraiumisreegleid lihtsustatud – küll suuremaid lanke lubades, küll raievanust alandades või kaitsealadel julgemat raiet võimaldades. Roheliste erakonna esindaja leiab, et selle taga on puidutööstuste samasugune vaikne, aga süstemaatiline surve otsustajatele – et saekaatritesse ja tehnikasse tehtud hiiglaslikud investeeringud paremini ära tasuksid, tahetakse lihtsamat ligipääsu ressursile, metsale. Ja lahjendatud reeglistik on kahtlemata üks lihtsama ligipääsu looja.
Loe arvamusartiklit täismahus SIIT.
Tartu Postimehes kirjutas ka kodanikeaktivistide esindaja Linda-Mari Väli, kelle hinnangul on ilmne, et hiiglasliku tselluloositööstuse rajamine kindlustaks meie metsanduspoliitilise suuna intensiivsuse ja tööstuslikkuse, sest puidutöösturite mõjukas huvirühm kasutaks tehase olemasolu raiesurvet kasvatava argumendina nii arengukava kui metsaseaduse muudatuse aruteludel.
Eriplaneeringuga kaasnevate uuringute eesmärk on selgitada välja, kas senist «tööd kaardil» kontrollivate instantside hinnangul kannatavad Eesti loodus ja inimesed puidutöösturite igatsetud hiigeltehase välja või mitte. Väli arvates seisneb aga tõde selles, et suure puiduvajadusega tehast ei taha enda hoovi peale keegi, olgu see tööstuskompleks nii moodne kui tahes.
Tema sõnul küsivad aga inimesed, milline on intensiivse metsanduse jätkamise mõju meie loodusele, kultuurile, inimeste tervisele ja lõpuks ka majandusele. Väli kirjutab, et niivõrd suuremahulisi investeeringuid ei saa teha enne, kui ühiskond pole kokku leppinud järgmise kümnendi metsanduse arengukavas.
Loe arvamusartiklit SIIT.
