Kasutajad kiidavad – hakkepuit aitab raha säästa

16.04.2013

ÄRIPÄEV (Tööstus), Regina Hansen: Konkurentsitult odavaim kütus, mille hind ka tulevikus ootamatult kõrgustesse ei kerki, on puit, sh hakkepuit.

Kütteks sobilikku puitu leidub ohtralt nii pu­hastamata kraavipervedel kui ka võssakas­vanud põldudel ning tekib kõikjal, kus raiet tehakse ja metsa majandatakse. Et väärtus­lik toore lihtsalt kasutuna seisma ei jääks, on mõistlik kasutada tööstusse sobimatu puit energia tootmiseks.

Hakkpuidust räägitakse viimasel ajal palju. Erametsaomanike nõustamise ja toetamise­ga tegelev Erametsakeskus on osaline mitmes energiapuiduga seotud rahvusvahelises projek­tis, korraldab selleteemalisi seminare ja õppe­käike. “Hakkpuit on keskkonnasõbralikja konkurentsitult odavaim kütus. Selle kasutamisest võidavad nii energia tarbija kui ka metsaomanik,” selgitab Erametsakeskuse juhatuse liige Jaanus Aun põhjust, miks keskus selle teema­ga aktiivselt tegeleb.

Kasu: madal hind ja keskkonnasääst. Ligi sajakonnale Eestis praegu tegutsevale hakkpuidukatlamajale uute näol väga palju lisa tulemas ei ole, sest olemasolevad kaugküttepiirkonnad on enam-vähem kaetud, selgitab Erametsakeskuse arendusnõunik Indrek Jakob­son. Perspektiivi on aga praeguste katlamajade ümberseadistamisel.

“Fossiilkütustel, peamiselt kütteõlil tööta­vate katelde eluiga saab lähitulevikus parata­matult otsaja kümne, hiljemalt 20 aasta pä­rast peab omanik mõtlema selle väljavahetami­sele,” nendib Jakobson. “Siis ongi aeg kaaluda hakkpuidu kasutamist. Selles protsessis võida­vad kõik, eelkõige tarbija, kes säästab energia­kuludelt. Soojatootja saab aga enda käsutusse mitu korda odavama, stabiilse hinnaga sisendi.”

Ta märgib, et kindlasti ei saa hakkpuidule ülemineku protsess toimuda ühekorraga, käsumajanduse raames ja üle Eesti ning seda ei saa ka kõigile soovitada.

Takistused: rahapuudus ja mugavus. “Ko­hapealseid olusid tuleb realistlikult hinnata. Ühelt poolt peab hakkpuidu kasutamiseks ole­ma keskküttesüsteemis piisavnõudlus soojuse järele,” räägib Jakobson. “Teisalt on vaja võime­kust hakkpuit metsast välja, lõpptarbijani ehk katla suudmeni viia. See tähendab infrastruk­tuuri, kompetentsija inimesi.”

Praegu on hakkpuidu kasutamise laiema le­viku põhitakistus omavalitsuste ja väikeste soojatootjate vähene investeerimisvõimekus kat­lamaja ümberseadistamisse. Indrek Jakobson leiab, et energiamajanduses on veel palju kitsas­kohti, millele tähelepanu suunata.

“Eestil kui bioenergiasse investeerijal on veel kõvasti arenguruumi. On küll toetatud mõne katlamaja rekonstrueerimist, kuid selle prot­sessi käigushoidmiseks ja intensiivistamiseks on puudu stabiilne keskkond ja terviklik “suur pilt”, mis võimaldaks omavalitsustel planeeri­da oma investeeringuid pikaajaliselt ning ar­vestada võimaliku toetusega pikemaajalises perspektiivis, samuti regionaalse arengu as­pekt,” ütleb ta. “Mõistetavalt on seni toetatud energia lõpptootjaid, kuid see riiklik eesmärk on praeguseks enam-vähem saavutatud. Nüüd on aeg mõelda ka tarneahela alguspoolele ehk sellele, kas ja kuidas puit üldse katlasse jõuab.”

Ohud: tarnekindlus ja hind. Teine põhjus, miks seni veel väikekatlamaju fossiilsete kü­tustega käigus hoitakse, on eelarvamus, tõdeb Indrek Jakobson.

“Nõrka kohta nähakse hakkpuidu tarnekindluses. Tegelikkuses on see teoreetiline oht arvestatav vaid suurte katlamajade puhul, kel puu­dub oma vaheladu,” ütleb ta. “Kui näiteks Fortum Tartu vajab tõepoolest päevas 25 veoautokoormat hakkpuitu ja seda olenemata ilmast või nädalapäevast, siis väikekatlamaja varus­tamiseks ja käigus hoidmiseks on vaja ühtainsat tublit kodukandi talunikku. Tööks piisab, kui võtta on kuu või vähemalt nädala kütusevaru. Mõnikord räägitakse küll võimalikust toormepuudusest, kuid seda ohtu tegelikult pole – praegu ei suuda me kogu Eestis varutud puitu kaugeltki ise ära tarbida.”

Küll aga nõuab hakkpuidu tarnimise kor­raldamine üksjagu lisatööd ja sellega seotud inimressurssi. Õli- ja gaasikatlamaja vaielda­matu eelis on mugavus – küte saabub ühe telefonikõne tulemusena või tuleb otse torust. Ent paljude hakkpuidu kasutajate kogemus on näi­danud, et kuigi jändamist on rohkem, tasub puidule üleminek majanduslikult ära.

“Eelkõige on see tegelik võimalus viia kütte­kulud alla, inimesed eijõuaju lõputute hinnatõusudega kaasa minna. Kogu soojuse tootmi­se tulu jääks regiooni alles, pluss veel muidugi loodussõbralikkus,” iseloomustab Jaanus Aun hakkepuidu kasuteguri tahkusid.

Pikemas perspektiivis prognoosib Aun väheväärtuslikule puidule senisest suuremat kasu­tust elektrija sooja koostootmisel. Samuti usub ta, et tulevikus saab ressursi omanikust ka soo­ja- ning elektritootja.

Muhu vallale kuuluv Liiva katlamaja varus­tab soojaga kogu vallakeskusi Kütus tuleb üle kogu saare kohalikelt metsaomanikelt, kes oma metsaaluseid puhastavad. Samuti on valla eest­võttel võsast puhastatud kraaviperved.

1990ndate aastate alguses töötasid Liiva kõikkatlad kivisöel. Selle kütuse transport saa­rele oli aga kujunenud väga kulukaks, nii otsus­tati rajada uus, kohalike kütuste põletamisel põhinev katlamaja. Teeninduspiirkonda kuu­luvad neli 12korterilist elamut, koolimaja, las­teaed, spordihall ning ühepereelamu.

Muhumaale soojust tootva katla võimsus on 0,5 MW. Põhilise kütusena kasutatakse hakk-puitu ning tükkturvast.

Kvaliteet: kuivus ja puhtus. Teoreetiliselt lu­bab puiduhakkur hakkida kuni 25 cm läbimõõduga materjali. Peamine materjal on seni olnud 5-10 cm läbimõõduga sarapuuvõsa, pa­juvõsa ja kadakad. Üksnes 1-2 cm oksaraagude haldamine pole eriti mõttekas, kuna oks­te etteandmine hakkpuidu masinale toimub käsitsi ning sellisel juhul oleks töö väga aja-ja kulumahukas.

Raido Liitmaa tõdeb, et väikekatlamaja käi­gushoidmine on suhteliselt keeruline. Mida väiksema võimsusega on katlamaja, seda täht­sam on seal kvaliteetse kütuse kasutamine – ju­ba väike kogus mittekvaliteetset kütust mõju­tab põlemisprotsessi.

Teeninduspiirkond on väike ja kütus koos veokuludega kallis, vähe on asjatundlikku kaadrit ja koolitusvõimalusi ning palju on en­diseid nõukogude aegseid energiamahukaid seadmeid ja amortiseerunud soojatrasse.

Suhteliselt korralike katlamajade sisseseadete kõrval on Eestis tavaline, et muud soojussüsteemi osad on väga viletsad, puudub raha nii majade soojustamiseks kui ka kaasaegsete majasiseste reguleerimissüsteemide ostmiseks – see loob eeldused suurtele kadudele ja süstee­mi tasakaalustamatusele. Nii on ka Muhumaal – sooja tootmise pool saanud investeeringuid, kuid majasisesed süsteemid ning hooned ise on enamasti viletsad.

Seega ei saa biokütusele üleminek olla min­gi reegel, leiab Liitmäe – igal kohal on oma geograafiline, looduslik jms eripära ning seetõt­tu võib mõne muu kütuseliigi kasutamine olla majanduslikult põhjendatum.

Alternatiivid: põhk ja muu biomass

Tamsalu linnale annab sooja ASi Tamsalu Kalor hallatav katlamaja, kus põhilise kütusena kasutatakse hakkpuitu. 1980. aastal ehitatud katlamaja köeti kolmkümmend aastat masuudiga, kuid see­järel mindi ühena esimestest Eestis üle biomas­sile. Uus katel paigaldati koostöös Soome kesk­konnaministeeriumiga, soojatrassid (kokku 4,4 km) vahetati 2010. aastal.

Aastas annab katlamaja 11 000 MWh soo­just. Kütta tuleb 800 korterit, kaht lasteaeda, koolimaja, Maxima kauplust, spordihoonet ja vallamaja. Ettevõtte juhataja Neeme Malva ütleb, et küttehind 43 eurot pluss käibemaks on kindlasti üks odavaimaid Eestis. Seejuures tuleb arvestada, et Tamsalus on palju tühje korte­reid, samuti üksjagu majapidamisi, kus vaevalt ots otsaga kokku tullakse.

Katlamaja põhitoore on hakkepuit. Kütmi­seks kulub aastas 22 000 m3 puitu. Katla mah­tuvus on 150 m3, ühes autokoormas on umbes 90 m3 haket. Seda tarnitakse nii erametsast kui ka suurematelt tootjatelt.

“Kütuse saamisega pole olnud probleeme, ka Narvas puidu põletamise tõttu mitte,” kin­nitab Malva. Kütuse varumine toimub jooks­valt. Pikki tarnelepinguid ei tehta, sest see ajab hinnakõrgeks. 30% toorainestvarutakse suvel.

Hakkpuidu hind on Malva sõnul selle kasu­tamise algusest kümnekordistunud: kui aastal 2001 oli hakkpuidu hind 1 euro m3, siis nüüd üle 10 euro. Samas jääb see ikkagi väga palju odavamaks kui kalliduselt järgmine alternatiiv.

Täiendav soojuskoormus on lahendatud põhukatlaga. Viimast kasutatakse suvel sooja vee tootmiseks ning talvel lisasoojuse jaoks kül­memate ilmadega. Põhku toovad kaks tarnijat, selle hind on suhteliselt kallis, 44 eurot tonn.

Kütuseks kasutatakse suuri palle läbimõõ­duga 1,8 meetrit. Ühest pallist saab umbes ühe megavatt-tunni jagu energiat. Katlasse läheb kunikolmpallijaneedpõlevad umbes 8 tundi.

Hake põleb katlas 60-65% niiskusega – kes­kel kuivab, väljaspool põleb. Tuhk kukub katla alla tuhakonteinerisse, kus on vesi. Kütmisest järelejäänud tuhka on Tamsalus kasutatud näiteks suusaradade aluspinnaks.

Malva lisab, et nüüd on katlamajas aeg toru­sid vahetada, torud ja sinna juurde käiv varus­tus on aga küllaltki kallis. Samas loodetakse, et küttekulu hakkab tuntavalt vähenema pä­rast suitsugaaside ringlusse suunamise sead­me paigaldamisega.

“Suitsugaasi pesur maksab 312 000 eurot, selle tasuvus ei tohiks olla üle 30 aasta. Kui täiskoormus on 3,3 MW, siis peaks 900 kW juurde andma, kuid väga rahul oleksin ka siis, kui pesur 500 kW annaks,” nendib ta.

Tasuvusaeg: soodsate olude korral 5 aastat

Lääne-Virumaal Jänedal tegutseva taluniku Ermo Sepa ettevõte jagab hakkpuidu küttesea­det viie põllumajandustootjaga. Puitu kogutak­se lähiümbrusest.

Sepp tegeleb seakasvatusega, tal on 600 hek­tarit põllu- ja 80 metsamaad. Sigalat köetakse Saksa firma Heizomat katlaga, mis on soetatud maaelu arendamise toetuse abil. Katel on isepuhastuv ja töötab aastaringselt, sest põrsas­tel on vaja pidevalt 37-40 kraadi soojust. Katlamajast saadud tuhk läheb põldudele väeti­seks. Katla tehasevõimsus on 350 kW, tegelik võimsus oleneb eelkõige hakkepuidu kvalitee­dist. “Pole kuulda, et muu küte odavamaks läheb, ainult puiduhakke hind püsib samal tase­mel,” kinnitab Sepp.

13 eurot m3 on keskmine hakke hind, 1 m3 hakkepuidu tootmiseks kulub Sepal umbes 0,6-1 liitrit kütust. “Kütusekulu oleneb sellest, kui pikk on puutüvi. Kui hakkida kuuseok­si, siis kulub kütust rohkem,” selgitab talunik.

Haket tehakse siis, kui traktoril jääb põl­lutööst vaba aega. Tööd tehakse metsas, hake veetakse ära konteineris. Hakkida saab üks­nes puhast puitu, mis ei ole kivide ja mullaga saastunud.

“Kõige parem materjal on lepavõsa – suvel kogutud ja siis ühtepidi laotud. See on kütte-väärtuselt kõige suurem,” ütleb Ermo Sepp. “Kui on kehv võsa ja kehvalt laotud puud, siis võib hakkega jääda miinusesse. Eriti, kui veodistants ka veel kõige lühem pole,” leiab ta.

Katelt on võimalik kütta ka teraviljajäätmetega, näiteks 2,5 kg kaera kütteväärtus on võrreldav 1 liitri diisliga. Kui kaer läheb märjaks ja seda loomadele sööta ei saa, siis tuleb ka see kütusena kõne alla, samamoodi raps. Sepp toob võrdluse – 2,5 kg kaera võrdub 1 l diisli ener­geetilise väärtusega. Üks liiter diislit maksab 1 euro, kilo kaera 0,18 eurot.

“Kui materjal on oma metsast, siis peaks olema katla tasuvusaeg viis aastat,” on pere­mees arvutanud.

Tuhka tuleb katlast vähe, 10-20 m3 aastas, ja seda tuleb põldudele juurdegi osta. Tuha kasutamise kohta pole veel küllaldaselt katseid tehtud, aga Ermo Sepp teab, et neli tonni tuhka hektarile katab teraviljakasvatuses fosfori-ja kaaliumivajaduse.

14% muutus hakkepuit eelmise aasta jook­sul odavamaks. Põh­juseks ületootmi­ne. Samas, veel küm­mekond aastat taga­si maksis hakkepuit rohkem kui kümme korda praegusest vä­hem – üks euro/m3.

Tasub teada

Hakkpuit annab asulale sõltumatuse

Suureneb kohalike elanike tööhõive ja sissetulekud, sel­le kaudu ka valla tulubaas. Töö ja sissetuleku olemasolu hoiab nii mõnegi perekonna maal. Sellega kaasneb ka nn multiefekti teke, st tööhõi­ve annab sekundaarse efek­ti kaupade ja teenuste käibe suurenemise näol. Väheneb sõltuvus kütuseimpordist.

Puit, eriti veel kui hakkpuidu toore on õigesti ette val­mistatud, on loodussõbralik kütus, mille tuhasisaldus on keskmiselt 1% ja ka väävlisi­saldus on tühine, 0,05-0,1%.

Turbal on vastavad näita­jad 4-6% ja 0,2-0,3%, kuna puit on ökoloogiliselt puh­taim kütus. Atmosfääri ei li­sandu süsihappegaasi heit­meid, sest biomassi kasvamisel seotakse atmosfäärist sama kogus süsihappegaa­si, kui põlemisel tekib, ning keskkonda saastatakse mini­maalselt.

Paraneb piirkonna üldine heakord. Võrreldes kivisöe­ajastuga, on nii töö kui ka katlamaja ja selle ümbrus tunduvalt puhtamad.

Hakkepuidu kasutamise­ga kaasnevad probleemid suhteliselt kallid investee­ringud.

Raskused hakitava puitma­terjali metsast kättesaami­sega

Infot puitkütte arendami­seks saab veebilehelt www.eramets.ee/puiduenergia.

Allikad: Raido Liitmäe, Erametsakeskus, Helme Graanul

Kommentaar

Suur puiduhakke vaimustus põhjustas ületootmise

Heiki Hepner,

OÜ Tark Mets omanik, metsandusekspert

Maakondadest tuleb tea­teid, kus järjest enam leiab energia tootmisel kasuta­mist puit. Viljandimaal ka­vatsetakse Olustvere, Suure-Jaani ja Sürgavere põlevkivi­õlil töötavad katlad üle viia puiduhakkele.

“Läti turg pole aga üld­se parem kui Eestis. Lätis on veel kehvem hinnataseme,” ei näe firma Latesto omanik Jaa­nus Keerberg Lätis meie fir­madele Narvas puidukasutu­se ärajäämise järel päästerõn­gast. Narva elektrijaamade le­pingu katkemise tõttu kasvas ka RMKs madalakvaliteedili­se puidu ladu 2012. aasta lõ­puks 100 000 tihumeetrini, mis tuleb tänavu realiseerida. EUWIDi (Europäischer Wirtschaftsdienst) teatel lõpe­tas Skandinaavia suurim pelletitehas, tehnilise tootmis­võimsusega 450 000 tonni aastas, 2012. aasta lõpus töö. Põhjustena toob AS Biowood Norway pelletiturul oleva liigse tootmisvõimsuse, ma­dalad hinnad ja tehnilised probleemid tehases.

Samas teatas Baltimaade suurim puidugraanulitootja AS Graanul Invest, et rajab Ebaveres ostetud graanulitehase juurde 20 miljoni euro eest koostootmisjaama.

Graanul Investi tütarfirma AS Pellest omandas tänavu suvel Eesti ühe suurema graanulitootja, Ebaveres asuva OÜ Flex Heat Eesti. Varem taan­lastele kuulunud tehas kan­nab nüüd ärinime OÜ Ebave­re Graanul. Ebaveres asuv te­has toodab aastas 110 000 t puidugraanuleid. Ebaverre kavandatava koostootmisjaama projektvõimsus on 25 MW, millest elektriline võim­sus 7 MW ja soojuseline 18 MW. Jaam kasutab hakkepuitu, raiejäätmeid ja puukoort.