Keldriloomana tuntud kakand elab ka metsas
25.07.2019
Kakandite tähtis roll teiste metsavarise lagundajate seas on seedida seda, millest teised jagu ei saa, kirjutab mullaökoloog Mari Ivask õppelehes Sinu Mets.
Eesti metsades elavad kakandid kuuluvad vähilaadsete alamhõimkonda, kakandiliste seltsi. Vähilaadsed on teadaolevalt veeloomad, suurem osa just mereloomad. Kakandilised on kohastunud eluga maismaal.
Mulla- ja kõduloomi pole just palju kirjandusteostes jäädvustatud, aga kakandid on saanud kuulsaks eelkõige tänu Hando Runneli lasteluuletusele. „Keldrikakand, kena kakand, keldris söönd ja keldris …” – kes seda mõnusat sõnademängu ei teaks. Luuletus on ka viisistatud ja see on kakandi tuntusele kindlasti kaasa aidanud. Vist vähem teatakse Andrus Kivirähu lastenäidendit „Kakand ja kakand”, mida mängiti Pärnu Endla teatris 1998. aastal.
Eesti etümoloogiasõnaraamatu andmeil on kakand „vees või niisketes kohtades elav väike lameda kehaga koorikloom”. Kirjandusliku kuulsuse ja etümoloogilise kirjelduse kõrval tuntakse teda põhiliselt keldris sibava väikeloomana, kes armastab rõskust ja pimedust. Kui palju teatakse metsas elavatest kakanditest?
Kakandid on tüüpilised peiduloomad, kes on aktiivsed öösiti. Sellise eluviisiga väikesed loomad (ladinakeelse üldnimega cryptozoa) elavad varjatult seal, kus on pime ja piisavalt niiskust. Tüüpilisteks elupaikadeks metsas on niiske muld kivide all ja laguneva puutüve koorealune, varjulise metsa all ka lehevaris. Sellised elupaigad on stabiilsete tingimustega, ei ole temperatuuri ja õhu niiskusesisalduse järsku kõikumist ega eredat valgust. Need kohad sobivad näiteks veel ebaskorpionilistele, sadajalgsetele, kõrvaharkidele, suurele osale mulla makrofaunasse (kehapikkusega 2–20 mm) kuuluvatele selgrootutele.
Süda paikneb tagakehas
Kakandid on kuni paari sentimeetri pikkused lapiku kehaga loomad. Nende keha koosneb lülidest nagu kõikidel vähkidel, igal rindmikulülil on paar jalgu, kokku 7 paari. Jalad paiknevad ka tagakehal, kusjuures eesmised neist talitlevad hingamiselunditena. Tagakehas asub ka kakandi süda.
Isastel kakanditel on eesmised tagakehajalad muutunud sugutuselunditeks. Paaritumine toimub pimeduses. Emaskakandi kõhupoolele moodustub haudepaun, selles paiknevad munad, millest kooruvad täiskasvanud loomade sarnased noored kakandid. Noorloomad on väiksemad ja heledamad, neil on vaid 6 jalapaari, kuid pärast esimest kestumist on jalapaare juba seitse nagu täiskasvanud isendil. Kakandi elueaks on hinnatud 3–4 aastat.
Enamasti on kakandid hallikaspruuni värvusega, kuid mullas võib leida ka täiesti pigmenteerumata isendeid. Tuntumatest liikidest on hariliku mullakakandi seljal heledamad kollakad laigud. Ehkki kakandid on maismaaeluga kohastunud, vajavad nad niisket elupaika. Nad on tundlikud kuivamise suhtes ja terve rida kohastumisi on evolutsiooni käigus arenenud selleks, et vältida kuivamist, näiteks võime ennast kerasse keerata, et kaitsta kuivamisele tundlikku õrna kõhupiirkonda, ja madal hingamisaktiivsus.
Pea külgedel asuvad kakandilistel liitsilmad, mis enamasti koosnevad paljudest tillukestest osasilmadest. Osasilmade arv on liigiti erinev. Kõige suuremal kakandilisel, Atlandi, India ja Vaikses ookeanis elaval 27 cm pikkusel harilikul hiidkakandil on kummaski silmas 3000 osasilma, Eestis elavatel mullakakanditel tavaliselt 20–30. Peas on ka kaks paari tundlaid (esimesed lühikesed, teine paar pikk ja hästi nähtav) ning suised.
Tublid lagundajad
Kakandid on tublid metsavarise lagundajad. Enamus neist toitub surnud lagunevast taimsest materjalist, harva süüakse ka noorte taimede juuri ja lehti. Koos taimejäänustega satuvad suhu ka mulla pisiloomad ja muud tillukesed organismid – needki süüakse ära. Kakandite hulgas on siiski ka liike, kes söövad surnud loomset orgaanilist ainet või toituvad igasugusest kättesaadavast
materjalist. Tugevate lõugadega, haukamissuisete abil tükeldavad nad laguneva materjali.
Looduslik metsavaris on terve hulga erineva lagunemiskiirusega ainete segu. Mõned lehed lagunevad kiiresti, suur osa (tammelehed, männiokkad) väga aeglaselt, kuid just nende ainerühmade lagundamise kiirused määravad ära lagunemisprotsessi ja toitainete ringe kiiruse.
Kakandite seedeelundid on keerulise ehitusega ja seedeprotsess on biokeemiliselt kompleksne. Erinevates seedetrakti osades lagundatakse ühendeid, mis looduses raskesti lagunevad, seetõttu on metsavarise lagunemist läbiviivate organismide hulgas kakanditel täita oluline ja asendamatu roll. Lihtsaid orgaanilisi ühendeid lagundavad kiiresti kakandite kehas elavad mikroobid, keerulisemate ühendite lagundamiseks on spetsiaalsed mehhanismid.
Kakandite seedetraktis muudetakse organismile kahjulikud fenoolsed ühendid mittekahjulikeks, seeditakse ära bakteriaalse päritoluga ühendid, omandatakse vabanevad toitained. Surnud puidus sisalduvad ligniin ja tselluloos on enamuse lagundajate jaoks üsna raskesti lagundatavad, kuid kakandid muudavad oma seedetraktis needki ühendid lihtsateks molekulideks, mis lõpuks toitainetena uuesti ära kasutatakse.
Keha tagumises selgmises osas toimub seedeprotsessis osalevate mikroorganismide paljunemine. Võimalusel söövad kakandid iseenda ja liigikaaslaste väljaheiteid, et seedimist soodustavatest mikroobidest kehas puudust ei oleks. Seedimatud ülejäägid eritatakse väliskeskkonda, seedimise tulemusena tekkiv ammoonium eritatakse gaasilisena atmosfääriõhku, seedeprotsessis vabanevad vedelikud neelduvad uuesti kakandi kehas. (Vt ka skeemi.)
Maismaal 15 liiki
Kakandid on varise lagundajatena toiduahelates oluliseks lüliks, samas on nad ise toiduobjektiks paljudele loomadele – kärnkonnadele, karihiirtele, jooksiklastele, koibikutele, mõnele ämblikule, lindudele ja paljudele teistele. Tähtis osa on kakanditel ka metsamulla struktuuri parandamises, nad kobestavad mulda ja rikastavad seda oma väljaheidetega.
Eestist on seni leitud 15 liiki maismaal elavaid kakandeid, neist tuntumateks harilik mullakakand (Oniscus asellus) ja keldrikakand (Porcellio scaber), kes siiski elupaigana eelistab, nagu nimigi ütleb, niiskeid pimedaid keldreid.
