Metsandusprofessor: kliimamuutus võib Eestisse tuua igasugu “kolle”
03.01.2019
Maaülikooli professor Veiko Uri ütleb intervjuus Maalehele, et kliima soojenemine ei too Eestisse palmidega liivarandu, kuid juba nüüd on näha patogeenide ja haiguste saabumist lõuna poolt. Metsanduses võib üht-teist praegugi märgata.
Eesti on väike, kliima soojenemine aga globaalne. Kas meil siin tasub üldse selle pärast pingutada? Me üksinda ei väldi midagi.
Igas valdkonnas saab öelda, et Eesti on nii väike. Eesti metsad moodustavad kõikidest maailma metsadest umbes 0,05%. Kaduvväike kogus. Aga meie riik osaleb süsinikukaubanduses, meie metsad seovad süsinikku ja meie süsinikubilanss riigina on plussis. See võimaldab meil süsinikukvootide müügist ka otsest majanduslikku kasu saada.
Päris palju on sellest räägitud, et ega Eesti ise maailmas suurt midagi muuda. Aga oluline on ka eeskuju, kuidas me tegutseme. See on põhimõtte küsimus. Ei saa nõuda teistelt, et olge korralikud, kui ise seda ei ole.
Maakera kliima on ju muutunud läbi aegade. Korduvalt on olnud ajastu, kus üldse pole pidevat jääkatet, samuti on kordunud jääajad. Kustkohast me nüüd võtame julguse öelda, et inimene on põhjustanud soojenemise ja tegu pole lihtsalt järjekordse tsükliga?
Üks põhjus on CO2 sisaldus atmosfääris, mis on viimase saja aasta jooksul oluliselt suurenenud. Eriti kiire ja järsk suurenemine on toimunud viimase poole sajandi jooksul. CO2 põhjustab kasvuhooneefekti, kuigi ta pole ainus kasvuhoonegaas. Seos atmosfääri CO2 kontsentratsiooni, kasvuhooneefekti ja kliima soojenemise vahel on üsna ilmne.
Kümne-viieteist aasta eest oli nii, et kui ühel konverentsil räägiti, kuidas kliima muutub ja inimene on selle põhjustaja, siis järgmisel konverentsil kuulasid teist meest, kes rääkis, et mingit kliima soojenemist tegelikult ei ole ja kõik on loomulik.
Aga kui vaadata seda, mis praegu maailmas toimub, kuidas liustikud taanduvad, mismoodi poolustel jää sulab, on kliima soojenemist väga raske eitada. Ja suure suure tõenäosusega on selle põhjustajaks ikkagi inimene – täpsemalt see süsinik, mille oleme maapõuest välja toonud, ära põletanud ja CO2-na atmosfääri lasknud.
Meile ju tundub küll, et ilmad on soojemad ja talved ei ole enam nii karmid kui vanasti. Just läbi saanud aastal algas suvi sisuliselt maikuus. Aga teha nendes asjades järeldusi ühe aasta põhjal on ilmselt mõttetu?
Seda ei saagi teha, isegi mitte kümne aasta põhjal. Ent kui vaatame väga pika perioodi temperatuuriandmeid, siis näeme küll, et temperatuur tõuseb.
Stsenaariume, mis kliimaga võib juhtuda, on hästi palju ja eri piirkondade kohta on need muidugi erinevad. Eestis arvatavasti midagi väga kardinaalselt ei muutu. Pigem tekivad suuremad probleemid lõunamaadel – pikad põuad ja ikaldused. Meil ennustatakse ekstreemsete ilmastikunähtuste sagenemist nagu näiteks tormid, üleujutused. Ka soojad talved või senisest soojemad talved.
Ei midagi katastroofilist, aga kas või metsanduses peame sellega arvestama ja kuidagi kohanema.
