Alaveski loomapargi praegused popimad asukad – kolm väikest karupoega – on tõelised nunnumeetri lakkelennutajad. Kolm karvast alla poolemeetrist (neljakäpukil mõõdetuna) olevust kohmakalt aedikus ringi tatsamas, tumepruunid rosinsilmad inimest uudistamas ning roosa keeleke pruuni suu vahelt vilksatamas, kui ta oma mõmmikeeles süllevõtmist või süüa nurub.

Märtsi algusest, kui loomabeebid Alaveskile sattusid, on sealse pererahva elu kulgenud just mõmmide rütmis. „Seda kõige häälekamat sai väiksena teistest rohkem sülle võetud,” räägib loomapargi peremees Rein Kõiv. Tema, abikaasa Ele ning pojad Keivo ja Kevin on karupoegadele viimase kuu jooksul olnud ema eest – toitnud, kasinud ja nunnutanud.

„Oleme loomakesi teadlikult hooldanud kõik, et ei juhtuks nõnda, et nad vaid üht tunnistavad ja ainult temalt toitu vastu võtavad,” räägib Rein. Seda, et metsloom kiindub vaid ühte inimesse, on juba varasemalt kogetud. Hiljem on looma palju raskem ümber õpetada, et ta ka teisi inimesi austaks.

Ainus, mis nunnumeetrit tagasi kerib, on mõmmikute uskumatult suured ja teravad, ligi 5 cm pikad küünised, mis sobiks pigem koledale lohemaole. Need on küll looma asendamatud abivahendid puu otsa ronimisel, kuid oma sääre sees neid tunda ei tahaks – seetõttu ei kipu ma ka karuaedikusse minema (isegi kui peremees lubaks). Küll aga saan paitada karvaseid käppi, mis läbi võrgusilma mahuvad, ning sügada ninapealset ja kõrvatagust, kui need võrgule piisavalt lähedal on.

Ema kadus

Veebruarikuu viimastel päevadel lahkus Väike-Maarja valla Pikevere küla metsades karuema oma kolme, umbes paarikuuse poja juurest, jättes nad ilma hoole ja toiduta ning kadudes metsatööstusmasinate müra eest rahulikumasse paika. Kui ema polnud poegade juurde naasnud juba neli päeva (sinnani ikka loodeti), paluti Alaveski loomapargi pererahval kui kogemustega karukasvatajatel nad endi hoole alla võtta.

Enne Alaveskile jõudmist viidi mõmmid arstlikku kontrolli Võru Sodalise loomakliinikusse. Kuigi kliinik on mõeldud väikestele loomadele, polnud karulapsi sinna enne toodud.

„Üritasime hinnata nende tervislikku seisundit ning püüdsime kaaluda ja kraadida – selle viimase toimingu ajal sain oma näpus tunda ka ühe mõmmi hambaid. Päris teravad olid,” meenutab loomaarst Jaana Talmet muiates.

Hoolealuste tervislik seisund hinnati heaks, kuigi loomakesed olid läbielatust veidi šokis – pikk autosõit, koduse metsa asemel äkitselt sõidukimüra, inimesed, kõiksugu võõrad lõhnad… Edasi kulges retk Võrust Valga poole, Mõniste külje all asuvasse Alaveski loomaparki.

Karupoegade vedu Alaveskile ning teisi Alaveski loomapargi transpordikulusid uude koju aitab vähendada kütusemüügiga tegelev firma Premium7.

Lutid ja pudelid

Algul toideti mõmmisid emapiimaasendajaga iga kolme tunni tagant, nii ööl kui ka päeval (loomabeebide piimaseguga ja hiljem sobiva toiduga toetab parki AS Dimela). Esimestel päevadel sõid ligi kolmekilosed karuhakatised umbes 300 ml, nüüd pistavad korraga pintslisse kaks liitrit piimasegu – ikka lutipudelist. Üks mõmmik on õppinud ka kausist krõbinaid krõbistama, küllap teisedki kaks selle varsti selgeks saavad.

4–5kuuselt peaks karupõnnid oskama juba iseseisvalt süüa (liha, puuvilju ja muud nende loomulikku toitu), kuid looduses võtavad nad võimaluse korral emapiima vahetevahel ikka lisaks.

„Meie eelmised karupojad imesid tissi ligi kaks aastat, kuigi sõid ka igasugu muud suure karu toitu,” räägib Rein oma kogemusest. Kaks aastat tagasi jaanuaris said nende karupargi asukad Mõmsik ja Harri kolm järglast. Praeguseks on kasvandikud leidnud uue elupaiga Leedumaal Gruto ja Aglaura loomapargis. Kel huvi, saab neid sinna vaatama minna.

Kuu ajaga on kolm mõmmibeebit oma kehakaalu vähemalt kahekordistanud ning kaaluvad algse kolme kilo asemel ligi kaks korda rohkem. Aastastena peaksid nad kaaluma poolesaja kilo ringis.

Lisaks söömisele sisustavad mõmmid aega magamise ja mängimisega, leludeks vanad autokummid ja paksud kummikud. Koerapoegadele mõeldud mänguasju pole neile mõtet anda, sest neist jäävad hetke pärast järele vaid tükid. Oma osavust näitavad loomalapsed mööda võrku ülesronimisega ning vanadel õunapuudel turnimisega. Kui õues on piisavalt soe ilm, viiakse nad väliaedikusse, külmema ilma korral on nad seal kuuri all. Ööseks lastakse lapsed aga tuppa, sest aprillis on ööd veel jahedad.

„Eks see karupoegade kasvatamine üks suur vaev ole,” ohkab Rein. Muinasjutuga sarnanevast idüllilisest elust on igapäevane majandamine valgusaastate kaugusel. Lisaks toitmisele tuleb nende tagant kasida, sest Pamperseid ju kasutada ei saa.

Mõmsik ja Harri

Seitse aastat tagasi leidis Alaveskil oma elupaiga samuti Väike-Maarja kandis emata jäänud mõmmibeebi, kes lutist üles kasvatati. Nimeks sai ta Mõmsik ning praegu elab emakaru suures aedikus koos Kuusamo Suurpetokeskuse loomapargist seltsiks toodud isakaru Harriga. Kaks aastat tagasi, 2012. aasta 7. jaanuaril sündis neil esimene pesakond – kolm poega. Igaks juhuks pandi ema poegimise ja poegade toitmise ajaks omaette aedikusse, et isal poleks võimalust neile liiga teha. Kuigi Harri on rahuliku loomuga, ei saa metsloomade käitumise peale iial kindel olla. Miskipärast on loodus sätitud nii, et kui isane pojad leiab, murrab ta nad lihtsalt maha.

Kevadpäikeses laisalt päevitav karupaar ei vaevu end uudistavate inimeste peale püstigi ajama – eks nad ole harjunud, et neid imetlemas käiakse. Tugev metalltara hoiab inimesed kindlalt ühel ja loomad teisel pool.

„Aedikus me ise väga sageli sees ei käi. Kui on vaja koristada, meelitame karud teise aedikusse ning sulgeme vaheluugi,” räägib Rein ettevaatusabinõudest. Karud pole küll siiani argessiivsust üles näidanud, ent tegu on siiski metsloomadega – kuigi Kuusamo Suurpetokeskuse loomapargi karutundja Sulo Karjalainen käib oma hoolealustega vabalt looduses jalutamas.

Millega suuri karusid toidetakse? „Peamiselt lihaga, lisaks antakse puuvilju ning veidi kala ja mett. Praegu on peamiseks ninaesiseks koprad, sest neid siin jagub ja nendega aitavad ümbruskonna jahtkonnad,” räägib jahimehest peremees. Adavere lihatööstusest saadakse metsloomade liha ülejääke (neid, mis inimese toidulauale ei sobi). Üks suur karu sööb päevas 4–5 kg liha. Kaladest meeldivad karudele lõhejäänused (peamiselt pead), räimed ja muud väiksemad kalad neile ei maitse.

Mis saab mõmmibeebidest edasi?

Alaveskile karupoegi jätta ei saa, sest seal pole nende jaoks piisavalt ruumi. Loodusesse neid lasta ka pole võimalik, sest nad on inimesega harjunud. „Venemaa suurtes avarates metsades on võimalik inimeste üles kasvatatud karu loodusesse tagasi lasta, kuid meil on nii tihe asustus, et see pole end siiani õigustanud,” teab Rein. Mõni aasta tagasi püüti emata jäänud karud Eesti metsa vabaks lasta, kuid ikkagi osutusid nad hiljem inimestega liiga julgeteks. Seepärast ootab mõmmisid tõenäoliselt ees elu meie lähiriikide loomaparkides. Huvilisi on olnud Lätist, Leedust ja Poolast, kuid konkreetseid lepinguid veel sõlmitud pole.

„Huvi on tuntud ka tsirkustest, kuid sinna me neid ei anna,” muretseb Rein hoolealuste saatuse pärast. „Tsirkuses tegeletakse nendega vaid treenimiste või esinemiste ajal, kuid karu peaks saama rohkem ja vabamalt liikuda.” Õppust võtavad mõmmikud hästi, neile saaks igasuguseid vigureid selgeks õpetada, kui kellelgi tahtmist ja aega oleks. Praegu ei jagu aga loomakeste hooldajatel selleks ei aega ega energiat. Karupoegade õpetamine piirdub peamiselt püüuga neile selgeks teha, mida võib ja mida mitte.

Öösiti on mõmmid pererahva juures toas, et vältida külmetumist. Kui nad püüavad minna keelatud kohta ja teha seda, mis pole lubatud, võetakse sõnakuulmatul turjast kinni, sakutatakse veidi ja tehakse kurja häält. Täpselt samamoodi õpetas oma poegi Mõmsik. See mõjub, vähemalt mõneks ajaks.

Kui kellelgi tekkis soov loomaparki külastada, peaks enne perenaisele ette helistama telefonil 5661 0355 või 504 6926. Heitke pilk ka Facebooki.

Pruunkaru

Pikkus: 160–250 cm

Kaal: 150–250 (~400) kg

Eluiga: 30–35 (47) aastat

Poegade arv: 1–4 (5)

Vastsündinu kaal: 300–500 g

Imetamine: 4–5 kuud

Pulmi peavad karud tavaliselt mais-juunis, sügisel on pikk latentsusperiood (loote areng teatud staadiumis peatub), pojad (1–5, keskmiselt kaks) sünnivad enamasti jaanuaris. Poegadega emakarud on ka kevadel viimased ärkajad. Karutitad veedavad esimese talve koos emaga, järgmise tema läheduses. Iseseisvaks pereeluks on nad valmis 4.–5. eluaastal.

Allikas: ajakiri Eesti Loodus