Otsustajate metsakoolis sai seahirmu tuntud ja põtra siunatud
20.05.2014
SAKALA, Sigrid Koorep:
Ninna tungis metsseahais. Hetk enne seda oli keegi hõiganud: «Emis!» Nüüd kostis küsimus: «Kus?» Sellele järgnes kiire hoiatus: «Seiske paigal! Põrsad on ka.»
Kaheksaliikmeline seltskond tardus sammu pealt. Kaks fotograafi rivi lõpus ajasid kaela õieli ja püüdsid umbes kümneaastasest noorendikust üle kiigata: äkki õnnestub siga pildile saada! «Nüüd võiks küll rivi eesotsas olla, ehk oleks siis parem vaade,» tähendas üks.
Paigalpüsimise võistluse võitis emis. Näis, et ta ei kavatsegi kuhugi minna – muudkui jõllitas oma vaatevälja ilmunud tegelasi. Nii otsustasid nood pärast veidikest plaanipidamist tasahilju taganeda.
Kõik läks hästi: siga jäi metsa ja inimesed jõudsid metsast välja.
Kohapeale kaema
See seltskond oli osa grupist, kes käis möödunud nädalal Suure-Jaani ümbruses Eesti metsaseltsi organiseeritud otsustajate metsakoolis. Teiste seas oli selle hingekirjas poliitikuid, riigiametite esindajaid, pangandustegelasi ja põllumeeste eestkõnelejaid.
Nagu ütles end põllumehena esitlenud, kuid Viljandimaa erametsanduses ka tugiisiku rollis olev Olavi Udam, oli koolituse mõte selles, et ka need, kes pole metsainimesed, saaksid kohapeal aimu näiteks sellest, mida tähendab valgustusraie.
«Nemad peavad ju otsustama,» lisas Suure-Jaani vallavanem Tõnu Aavasalu. «Näiteks et mõningaid asju tuleb metsas teha ka siis, kui kohe tulu ei saa. Tulu tuleb alles hiljem.»
Aavasalu märkis, et metsa maharaiumiseks pole ilmselt vaja väga suuri otsuseid teha, sest sellega saab turumajandus ise hakkama, aga tarvis on selgitada, milleks istutada ja metsaga tööd teha, kui ükskord saab küps mets nii või teisiti valmis.
Viljandimaa metskonna metsaülema Elor Ilmeti sõnul kasvab metsa Eestis endiselt peale rohkem, kui seda raiutakse. «Pärast vabadussõda oli maast metsa all 26 protsenti, praegu kasvab seda praktiliselt poole rohkem kui tol ajal.»
Selle peale lausus Aavasalu, et toona ehitati ju riik ka metsa najal üles. «Ega see olnud raisatud mets,» nentis ta ning lisas, et praegu on suur hulk toonast põllumaad metsa all ja seegi annab omajagu hektareid juurde.
12-korruseline puitmaja
Kui metsakoolis olid esimesed jutud juba räägitud, saabusid ka kaugeltnurgamehed Tallinnast. Kahe päeva tarbeks kokku pakitud moon kanti kahte hõbehalli mikrobussi ja sõideti linnulaulust rõkkavalt Navesti jõe kaldalt metsa poole.
Et padrik õpilasi liialt oma lummusesse ei haaraks, tehti Luite lõkkeplatsil linnupettepeatus. Seal olid Peipsimaa kokad valmis pannud sibulapiruka ja midagi, mida nad nimetasid metsseajunnideks. Igatahes sündisid need süüa – junnid olid need pelgalt oma kuju ja nime poolest.
Linnupete võetud, teatas metsaseltsi haridusprogrammide koordinaator Kristi Parro, et säärane kirju seltskond on teist korda asetleidvasse metsakooli valitud seepärast, et kõik selle liikmed peaksid metsast natukene rohkem teadma. «Siin saavad nad oma käega katsuda kõike, mille kohta nad peavad ekspertnõu andma.»
Riigikogu liige ja keskkonnakomisjoni aseesimees Erki Nool ütles, et tema on metsakoolis esimest aastat, ja tähendas, et mida rohkem inimesi on metsa majandamisega kursis, seda lihtsam. «Meil ei ole mõtet igas asjas raketti leiutada, kui mets meil koduõuel kasvab,» rääkis ta. «Mulle tundub, et vahel meil unustatakse ära, et metsandus on meie kõige suurem majandusharu, mis annab kõige suurema protsendi SKT-st (sisemajanduse kogutoodang – toimetus). Peame leidma mõjusa tasakaalu looduskaitse ja metsa majandamise vahel.»
Metsaseltsi kommunikatsioonijuht Toomas Kelt lisas, et sageli arvavad inimesed, kes üldse metsaga kokku ei puutu, et meil viiakse välja ainult ümarpalki, mis läheb metsast otse sadamasse. «Tegelikult antakse puidule juurde nii palju lisaväärtust, kui suudetakse.»
Selle peale meenutas Erki Nool üht maailma suuremat puidutöötlemismessi, kus ta mullu sügisel käis ja nägi oma silmaga kõike uuenduslikku, mida on võimalik puidust valmistada. «Seal näidati palju uudseid arhitektuurilisi lahendusi. Näiteks Rootsis on juba 12-korruseline puitmaja keset Stockholmi kesklinna,» kõneles ta ning toonitas, et just puidu innovatiivne töötlemine on valdkond, milles peaksime olema hästi hakkajad, sest meil on ju materjal kodus olemas.
Ärevaks tegev ummikseis
Peatuspaigas «Põdra kahjustatud männiala» andis ees ootav endast seltskonnale märku kohe, kui see bussist maha astus. Kõlas hoiatus «Vaadake jalge ette!» ja paistsid põdrajunnid.
«Siin on näha, miks mänd just hästi ei kasva,» tõdes Läänemaa metsaühistu tegevjuht Mikk Link. Kuigi kirja järgi oli see mõne aasta eest rajatud männinoorendik, olid ainsad männid, mida silm tabas, lagendiku ääres kõrguvad seemnepuud. Noorendikul vohasid suuremalt jaolt kased. Ometi oli pinnas selles paigas männile eriti sobilik.
«See on ilmekas näide, millega metsaomanik peab rinda pistma. Mänd pole jõudnud siia laiaulatuslikult tekkida ja et loodus tühja kohta ei salli, on kask ala üle võtnud,» lausus Eesti maaülikooli doktorant Priit Põllumäe.
«Kui põder ühe korra erametsaomaniku männiku ära sööb, siis seda ilmselt asemele ei teki,» nentis Mikk Link. «Puistu rajamine on aga kulukas töö. Erametsaomanik investeerib männiku loomiseks 1500 eurot hektarile, 800 eurot saab ta riigilt tagasi. Kui aga põder selle ühe talvega ära sööb, siis ongi kõik läbi.»
Riigimetsa majandamise keskuses on männiku rajamine Lingi sõnul hõlpsam. Seda tehakse riigi raha eest ja kui põder kultuuri hävitab, pannakse see sinna uuesti. «Erametsaomanikule läheks niisugune korduvistutus liiga kulukaks ja nii võibki sinna tekkida hoopis kaasik, ehkki see maa kasele ei sobi. Seal ei kasva puu korralikuks pakuks, mis on tegelikult väga väärtuslik. Nii kaotab metsaomanik ja kogu sektor.»
Elor Ilmet tähendas, et mändi Eestis praegu siiski jagub, kuid see on üsna vana. «Noort ei tule nii palju peale, kui võiks. Nii et männi puhul on vanuseline struktuur paigast ära.»
Selle peale kostis Erki Nool: «Siin on lastud asjal omasoodu minna, aga metsaomanikud saavad ju uuendustoetust ja kui nad teeksidki hullumeelse teo, võtaksid kasevõpsiku siit maha, paneksid männid asemele, siis lõppkokkuvõttes sööksid põdrad ikka esimese kahe aasta jooksul kõik ära.»
Niisugune ummikseis tekitas seltskonnas ärevust. Korraga oli sõna sekka öelda kõigil grupi liikmetel, kuni lõpuks lausus Eesti talupidajate keskliidu tegevdirektor Kaul Nurm, et põtra ei saa nii kehvaks loomaks ka tunnistada. «Mändi kasvab siin hõredalt ja ikka on osa sellest söömata.»
Mikk Link aga tähendas, et kui hektari peale männid kokku lugeda, tuleks kahjustatud taimede protsent vähemalt 85.
Aga mis siis ikkagi põdraga teha? See küsimus jäi õhku.
Nurm uuris, kui palju maksab ühe hektari metsa tarastamine. «Põdratõrjeks,» täpsustas ta.
Sellele küll keegi vastust anda ei osanud, kuid Link nentis, et aed tegelikult isegi hoiaks põdrad eemal.
«Aga ta ei anna garantiid,» sõnas Priit Põllumäe. «Mingi puu vajub peale ja põdrad on sees. Kaks päeva ja ongi kõik läbi.»
Nii et vastust sellele, kuidas metsaomanik ja põder üheskoos elama peaksid, seltskonnal leida ei õnnestunud. Ju tuleb teineteisega arvestada, jäi kõlama üldine seisukoht.
«Metsanduse teema ongi keeruline,» tõdes Erki Nool ning tõi näiteks, et riigikogu keskkonnakomisjonis tulevad ühelt poolt keskkonnaministeeriumi metsaeksperdid ja teiselt poolt ülikooli põllumajanduseksperdid. «Jutt on jumala õige mõlemalt poolt! Aga need on sada protsenti vastupidised ja tee siis otsus, kellel on õigus. Mõlemad pooled on oma seisukohad korralikult ära tõestanud. Samamoodi on jahiseadusega: kes on see õige, kes ütleb, kui palju põtru peab olema?»
