SINU METS, Regina Hansen:

Võrumaal kogetakse, et üha rohkem liitub ühistuga väikese metsamaa omanikke.

Tänavune talvetööde hooaeg algas Võrumaal tavapäratult vara – kuiv ja karge porikuu lubas niiskematelegi lankidele ligi pääseda ja kevadiseks istutuseks maapinna ette valmistada.

Võrumaa Metsaomanike Liidu tegevjuht Erki Sok kiidab ühistu metsaomanikke: «Kõik need, kellel selts on aidanud lageraie ära teha, soovivad ka metsa uuendada.» Tuleval kevadel läheb võrukestel metsataimi mulda juba oma 160 000-170 000.

Viimastel aastatel on erametsade uuendamine mitmekordistunud üle Eesti. «Toetus on kõvasti kaasa aidanud,» arvab Erki Sok. Täpsemalt see, et uuendamise toetus on läbi aastate stabiilne ja pole olnud hüppeid ei raha eraldamisel ega toetamise põhimõtetes. «Raha saab tehtud tööde põhiselt, ka oma töö loeb. Metsaomanikule sobib hästi, kui on võimalus osa kulutustest tagasi saada.» Metsaühistu liikmeks astumise suur motivaator on aga ühistute kaudu makstav metsamajandamiskava toetus, on Sok kindel.

Kõiges ei saagi spetsialist olla

Enamus omanikke ei oska metsas tegutsemist kuskiltki otsast alustada. Metsaorganisatsioonid ja igasugused terminid, nagu näiteks metsainventeerimise andmed, on omanikel Erki sõnul üsna sassis. «Umbes nii, et Misso või Mõniste, mis seal vahet on. Aga vahet on 60 km. Sama lugu on metsaomandiga.» Aga metsaomaniku abistamiseks ju ühistu ongi! Tegevjuht ise näeb oma rolli just aitamises, julgustamises ja õpetamises ning eelistab kanda tugiisiku tiitlit (varem oli metsaomanike tugiisik igas maakonnas, enam ametlikult mitte).

Mõni metsaomanik häbeneb oma «rumalaid» küsimusi, kui esimest korda ühistusse tuleb. Neile on Erkil tavaks öelda: «Mitte ükski küsimus pole rumal, küll aga on rumal metsas oskamatult tegutseda.»

Omanikul aetakse pea sassi

Erki ütleb, et metsaomanikele teeb viimasel ajal meelehärmi äriettevõtete pealetükkivus. «Nad on hakanud palju helistama ja pinda käima.» Mõnikord on omanikele lausa hirmutav, kui keegi on end nende isiklike andmetega nii üksikasjaliselt kurssi viinud. «Ebameeldiv on asja juures veel see, et tegutsetakse Erametsakeskusele väga samaste nimede all, » lisab ta. Nii kasutatakse ülbelt teise organisatsiooni usalduskrediiti.

Erki sõnul pole haruldane, kui inimene tuleb ühistusse ja kurdab, et ei saanud erametsakeskusest kedagi kätte, et küllap üks kahtlane kamp kõik. Ikka tuleb välja, et kõnealune oli mõni «isehakanud» erametsakeskus. Ühistujuht koostas oma kandi metsaomanikele infolehe ülevaatega metsandusorganisatsioonidest, et arusaamine oleks veidi selgem.

Võrumaa Metsaomanike Liidu algusaasta on 1996. Toona tuli kokku 13 metsaomanikku, kes tunnetasid vajadust koostööks. Hoogsalt läks tegevus siiski käima alles aastal 2005, mil ühistu etteotsa asus Erki Sok. Täna on liidul liikmeid juba 638, maad 15 185 hektarit. Keskmine omandi suurus on 20 ha. «Metsaomandeid on meil iga suurusega. Viimasel ajal tuleb ühistusse palju ka väikese metsamaa omanikke,» märgib Sok. Üksi ta töömahuga enam toime ei tuleks, seetõttu on ühistus iga päev tööl ka arvestaja ja metsameister.

Organisatsioon ise on Lõuna-Eestis tuttav. Erki kirjeldab, et kui nähakse nende autot naabri metsaveerel, tullakse üsna kurja näoga kohale, kuid ühistu logo nähes naabrivalve leebub ja jutt võtab peagi uue suuna – ikka, et kuidas endagi metsas töid korraldada.

TARKUSED TULEVIKU TALUPEREMEESTELE

Ühistu on aastaid teinud koostööd koolidega. Näiteks Luua metsanduskooliga, kust on 10 saemeest praktikal käinud. Koos üldhariduskoolidega on tavaks teha metsaistutustalguid. Metsatarkusi ja -töid õppida tuleks maast madalast, leiab Erki, kes on ise talunik juba seitsmendat põlve. Tema kodukandi maalastestki hakkab tulevikus enamus ise metsa majandama. Mõni tänane koolijüts on juba praegu metsaomanik!