Puidusektor vajab lisandväärtust
13.04.2017
Märtsikuises Eesti Päevalehe lisalehes Eesti Tööstus ilmus Kristiina Viironi intervjuu Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu juhi Henrik Väljaga. Autori loal avaldame täismahus artikli ka erametsaportaalis:
Eesti metsa- ja puidutööstuse liidu tegevjuht Henrik Välja ütleb, et metsa- ja puidutööstuse puhul on tegemist ühega vähestest tegevusaladest, mis toob Eestisse jõukust juurde, mitte ei vii raha välja ja seda just tänu aktiivsele ekspordile.
Eesti puidutööstuse tootmismahud on kõigi aegade suurimad. Selle üle võime uhked olla, ent viimasel poolaastal päevakorda kerkinud kriitika Eesti raiemahtude suunal näitab asja teisest küljest. Põhiline hirm on, et metsa võetakse maha rohkem, kui jõuab juurde kasvada. Tööstus aga on metsamajandamise järgmine ahel ning kas siin ei ole ohtu iseendale n-ö jalga raiuda?
Kõige täpsemaid andmeid Eesti metsatagavara kohta annab keskkonnaagentuuri koostatav statistiline metsainventuur (SMI), mis põhineb näidistükkide mõõtmisandmetel. Sellekohaselt ei ole raiemahud juurdekasvu ületanud, vaid on jäänud mitukümmend protsenti alla juurdekasvu. Kasvanud on nii metsade tagavara kui ka küpsete metsade osakaal. Henn Korjus, Eesti maaülikooli metsakorralduse osakonna juhataja, on välja toonud, et kui nõukogude ajal oli meie metsade puidutagavara 260 miljonit tihumeetrit, siis nüüdseks on see 475 miljonit. Seetõttu on metsamajandus praegu tõesti aktiivsem kui näiteks kolmkümmend aastat tagasi. Samas võiks seda näha pigem positiivsena. Suhteliselt maavarade vaesele Eestile on siin kasvavate saaduste väärindamine üks olulisemaid tuluallikaid. Võttes majandusmetsades raieküpse metsa kasutusesse, on riik olnud hea omanik, luues sellega väärtust ühiskonnale nii täna kui ka tulevikus. Sama kehtib erametsaomanike kohta, kes toovad n-ö rohelise kulla käibesse, selle asemel et lasta sel seistes väärtust kaotada.
Viimase viie aasta jooksul on Eesti puidutööstuste tootmismaht kasvanud 50%, raiemaht samal ajal aga nii palju kasvanud ei ole. SMI andmetel oli raiemaht 2010. aastal 8 miljonit tihumeetrit, 2015. aastal ligi 10 miljonit. 10 miljoni ligi on maht püsinud ka paaril aastal enne seda. Mis on siinseid tootmismahte kasvatanud?
Tootmismahte on kasvatatud investeeringutega nii tootmise laiendamisesse kui ka väärtusahela arendamisse. Eestis on kõrgelt arenenud puidu järeltöötlemine ja tehasemajade ehitamine, mis on puidu väärtusahelat oluliselt pikendanud. Näiteks puitmajamoodul kasvatab puidu väärtust sinna lisatud teadmiste ja materjalide tõttu võrreldes ümarmaterjaliga kuni 100 korda. Seitsme aastaga on saematerjali import kasvanud 81%, millest suurem osa tuleb küll Venemaalt, aga aina enam impordime materjali järeltöötlemiseks ka Lätist, Soomest ja Rootsist.
Palju on tehtud investeeringuid, et väärindada puuliike ja -sorte, millele on varasemalt vähe kasutust olnud. Uued peenpalgiliinid kasutavad ka muidu ekspordiks minevat paberipuitu, vineeritehaste laienemise tulemusel on vähenenud kasepaku eksport. Puidutööstusest raiskamist ei leia, kõik tootmisjäägid tarbivad ära kas graanulitehased, soojatootjad või koostootmisjaamad.
Tootmismahtude suurendamise eeldus on nõudlus puittoodete järele, mis pigem kasvab. Puit ehitusmaterjalina on populaarsust kasvatamas nii traditsioonilistel turgudel kui ka täiesti uutes valdkondades, sh suurlinnade korrushoonetes.
Millist sorti puitu Eesti praegu ekspordib?
80% eksporditavast ümarpuidust, mida on kokku 2,5 miljonit tihumeetrit ehk veerand raiemahust, moodustas paberipuit, millele Eestis praegu kasutus praktiliselt puudub. Piiriäärsetel aladel ja sadamate lähistel müüakse ka saepalki välja, kuid seda pigem väiksemates kogustes ja olukorras, kus madalamate transpordikulude tõttu on tasuvam müüa materjal eksporti kui tööstusele. Mingil määral võtab meilt palki ka Hiina. Konkurents korralikule saepalgile on siiski tugev kohalikul turul ja kuigi üldiselt kujuneb hind kogu Läänemere piirkonnas ühtselt, on Eestis praegu saepalgi hind isegi kõrgem kui näiteks Soomes.
Millised puittooted Eestis valmivad? Suures osas lähevad ju needki ekspordiks?
Kõige olulisemad puittooted on otsesemalt või kaudsemalt seotud ehitusega – sae- ja höövelmaterjal, elementidest kokkupandavad majad, aknaraamid, uksed, liimpuitdetailid, puitmööbel ja selle osad. Nii elementidest kokkupandavate majade kui ka mööbli puhul räägime lõpptoodangust, mis läheb riigist välja. Puittoodetest eksporditakse hinnanguliselt 70–80%, mistõttu on ka sektori väliskaubandusbilanss 1,3 miljardi euroga plussis, olles sellega kõige olulisem väliskaubanduse bilansi tasakaalustaja. Soomlastel on väljend, et Soome elab metsast ja sama võiks öelda ka Eesti kohta. 16% ekspordist põhineb puidul ja puidutoodetel ning koos kaudsete mõjudega on metsa- ja puidutööstuse osakaal üle 12% SKT-st. Tegemist on ühega vähestest tegevusaladest, mis toob riiki jõukust juurde, mitte ei vii raha välja ja seda just tänu aktiivsele ekspordile.
Raiemahust üle poole liigub energia tootmiseks. See on endaga kindlates ringkondades toonud kaasa arusaamise, et Eestis aetakse puid lihtsalt ahju.
Kütteks kasutatakse siiski puitu, mida ei kasuta väärtust lisavad tööstused, ja raiejäätmeid. Väiksemas mahus võib kütte hulka sattuda ka näiteks paberipuitu, kui seda on asukohast lähtuvalt mõistlikum müüa kütteks, sest transport paberipuidu ostjani läheks liiga kalliks.
On igati positiivne ja ka keskkonnasõbralik, kui madalakvaliteedilist puitu põletatakse koostootmisjaamades ning asula saab oma sooja ja osa elektrist ümbruskonna metsas kasvanud puidust. Praegu toimib üle 40% Eesti kaugküttest hakkpuidul, mis on alternatiividest – maagaasist ja kütteõlist – oluliselt keskkonnasõbralikum. Energiapuidu hulka kuulub ka puidugraanulite tootmiseks minev puit (1, 2 miljonit tm), mis valdavalt eksporditakse.
Milline on metsa- ja puidutööstuse roll tööandjana?
Statistikaameti andmetel oli 2015. aastal sektoris hõivatud 38 000 inimest. Tööstus tarbib palju ka teiste valdkondade, nagu infotehnoloogia, logistika jms, teenuseid, mistõttu on hinnatud, et veel ligikaudu 15 000 töökohta on seotud metsa- ja puidutööstusele teenuste osutamisega.
Olulisus tööandjana tuleb eriti tugevalt esile maapiirkondades, kus puidutööstused enamasti asuvad ja kus võimalused tasuvaks ja väljakutseid pakkuvaks tööks on kindlasti väiksemad kui linnas. Kui me tahame, et elu maapiirkonnas kestaks, peab pakkuma tööhõivet väga erineva haridustasemega inimestele, mida puidutööstus kindlasti ka teeb.
Kuna meie puidutööstus on üsna mitmekülgne, alustades saematerjalist ja pelletitest ning lõpetades tervete majadega, siis millist tootmisharu te teiste seast rohkem esile tõstaksite?
Ühtegi tootmisharu ei saagi otseselt teistele eelistada, sest kõikides harudes on silmapaistvaid tootjaid, kes on oma efektiivsuselt maailmatasemel. Nii Eesti saeveskid, järeltöötlejad, vineeritootjad, puitmassi- kui ka graanulitootjad on kiiresti arenenud, selle kinnitusena näeme nende laienemist välisturgudele. Viimaseks näiteks on liistutootja Combiwood, kes ostis ära Norra konkurendi koos sealsete tootmisüksustega.
Väga edukas ja tänuväärt valdkond on puitmajasektor, kus lisandväärtust luuakse mitmel tasandil. Praeguseks on igal suuremal puitmajatehasel enda projekteerimismeeskond, kes vastutab nii tööjooniste kui ka konstruktsiooniarvutuste eest, mis sisaldub eksporditava toote hinnas. Ühtlasi on mitmed tootjad panustanud enda tüüplahenduste välja töötamisesse, mistõttu on nad arenenud alltöövõtjast lõpptoodet pakkuvaks tootmisettevõtteks, kes vastutab kogu väärtusahela eest. Puitmajade näol on tegemist põneva ja kasvava turuga, seda eriti korruselamute ja büroohoonete osas. Kui umbes aasta tagasi rääkisime maailma kõrgeimast 14-korruselisest puitkorruselamust, mille ehitamisel osalesid ka eestlased, siis praeguseks on see hoone oma tiitli kaotanud 18-korruselisele puidust ühiselamule Kanadas. Norras plaanitakse aga juba 80 meetri kõrgust puidust hotelli. 8–10-korruselisi puithooneid on ehitatud juba paljudes suurlinnades ja plaanitavad mahud aina kasvavad. See on trend, mida Eesti puidutööstusel tasub kindlasti jälgida ja sellest osa saada!
Palju kõlapinda nii positiivses kui ka negatiivses võtmes on saanud puidurafineerimistehase Eestisse rajamise plaan. Mida see puidutööstuse arengu seisukohast tähendab?
Tööstusele on see suur arenguhüpe. Kui Eesti on seni silma paistnud puidu efektiivse mehaanilise töötlemisega, siis rafineerimistehas lisab seni peaaegu täielikult puuduva keemilise töötlemise komponendi, mille tooraine praegu valdavalt eksporditakse. Peale selle, nagu võib rafineerimistehase plaanidest lugeda, suurendaks see toormaterjali importi, mille väärindamise majandusmõju jääks Eestisse. Pikemas perspektiivis loob tehas võimaluse areneda sellel suunal ka jätkutööstusel, nagu paberitootmisel, biokomposiitide tootmisel, keemiatööstusel, mis kasutab tselluloositootmise jääkaineid, jne. Kui Eestile heidetakse ette tööstuse madalat lisandväärtust, siis rafineerimistehas on kindlasti seda tüüpi tootmine, mille lisandväärtus on ka Euroopa keskmisest kõrgem.
Aga ikkagi see optimaalne raiemaht – kas ei kasva see siis liiga suureks, st suuremaks kui aastane tagavara juurdekasv?
Tööstused ei dikteeri raiemahtu, vaid mõjutavad puidu hinda. Juhul kui ümarpuidust tekib puudus ja selle hind kerkib liiga kõrgele, on võimalik rohkem panustada toorme impordile. Liiga kõrge hind pärsib loomulikult konkurentsivõimet ja on väljakutseks tööstustele. Sektoril on siiski võimalik arendada efektiivsust ja liikuda väärtusahelas kõrgemale, kuid kodumaise tooraine kättesaadavus on kindlustunde loomiseks kindlasti vajalik. Otsuse oma metsa raiuda teeb omanik lähtuvalt puistu vanusest ja turusituatsioonist. Jooksva aasta juurdekasvu ja raiemahuga sellel seost ei ole. Juurdekasvu ja raiemahu võrdlemine sobib trendide hindamiseks ja seda peaks vaatama pigem pikemaajalise keskmisena kui ühe aasta lõikes.
Kokkuvõttes võib öelda, et optimaalse raiemahu küsimuse teravdumine ühiskonnas on loomulik reaktsioon raielankidele – kuna teede äärest on puude kätte saamine ka lihtsam, kipuvad esimesena töösse minema just need metsad, mis enim silma all. See aga tekitab omakorda tunde, et Eestis raiutakse liiga palju, mida praeguste raiemahtude juures kindlasti kartma ei peaks.
