Tänavuse aasta puuks hääletati harilik saar, aga nüüdseks on tegu ohustatuima puuliigiga meie looduses. Nn saarikuid kasvab meie looduses vähem kui tammikuid. Alates sajandivahetusest levis meile nn saaresurm, mis levib seeneeostega. Tõbi nõrgendas suurte ja kenade puud tervist kuni nad jala peal kuivasid ja seda päris arvukalt üle Eesti.

Harilike saarepuude kasvukohtadeks sobivad viljakad ja lubjarikkad mullad. Lubjarikkamatel muldadel kasvavad puid kutsutakse lubjasaarteks ja puidutöötlejad hindavad teda paremaks kui niiskemates kasvukohtades kasvavaid luhasaari, kelle puit on rabedam.

Noorte saarepuude koor paistab rohekashalli ja siledana ning nii võrseid kui koort himustavad hirvlased.

Puu vananedes ehk alates neljakümnest eluaastast hakkab tüvekoor pikisuunas rõmeliseks muutuma ja tekkib hallikas korp ning puude võra alumised oksad hakkavad kuivama. Läbipaistev võra koosneb tavaliselt jämedatest, võrdlemisi hõredatest lookjatest okstest ja samuti jämedatest kaarjalt ülespoole suunduvatest võrsetest.

Hariliku saare seemned valmisid möödunud aasta oktoobris ja neid on tänavu puudel märgatavalt palju ning olenemata tormituultest võivad nad jäävad puudele kevadeni ja saarepuude viljad on tiivulised pähklikesed. Head seemneaastad korduvad üldjuhul paari-kolme aastaste vahedega.

Sajandivahetuse järgselt levis meile Euroopast nn saaresurm, mis levib seeneeostega. Tõbi nõrgendas suurte ja kenade puud tervist kuni nad jala peal kuivasid ja seda päris arvukalt. Kuid on täheldatud, et osa tugevamatest saartest jäävad haiguse suhtes resistentseteks ehk loodame, et meie loodusest saared ei hävi.

Nooremate saarepuude koorevigastuste kaudu põhjustavad bakterid ja seened saarevähki. Seened nakatavad ka teisi lehtpuid: vaher, pihlakas, jalakas, erinevad paplid või meie aedades kasvavaid õuna- ja pirnipuid.

Saarevähk on Eestis üpris laialdaselt levinud ja haigusest nakatunud oksad kuivavad ning tugevalt kahjustatud puud surevad.

Putukakahjustustest saame rääkida juba kevadel.

Teksti autor: Looduskalender