Põud pärsib metsade süsiniku sidumist
12.03.2024
Kuumalaine mõju metsade süsiniku sidumise võimele sõltub metsa liigilisest koosseisust ja mullast. Teadlaste hinnangul taluvad põuda paremini männikud.
Eesti Maaülikooli ja Tartu Ülikooli teadlased Alisa Krasnova juhtimisel hindasid kuumalaine mõju männiku, männi-kuuse-kase segametsa, hall-lepiku ja lageraiesmiku süsinikubilansile. Uurijad võrdlesid metsade süsiniku sidumist põuase suvega 2018. aastal ning sellele eelnenud tavapäraste õhutemperatuuride ja sademete hulgaga aastal.
Suurim erinevus 2017. ja 2018. aasta süsiniku sidumise vahel ilmnes segametsas. Kui 2017. aastal oli segametsa puhul tegu süsinikku siduva ökosüsteemiga, siis järgneval, kuumalainega aastal, süsinikku emiteerivaga.
Männikusse püstitatud mast, mille tipus paiknevad seadmed mõõdavad metsa ja atmosfääri vahelistest õhuvoogudest CO2 sisaldust. Autor: Jürgen Aosaar
Männikuid olid võrreldes segametsadega põuale vastupidavamad, kuna sealse taimestiku produktsiooni langus võrreldes segametsaga oli kuivaperioodil madalam. Nii oli männik süsinikku siduv mõlemal aastal, kuid põud siiski veidi kahandas seotava süsiniku hulka.
Mulla niiskus määrab
Selliseid tulemusi selgitasid Krasnova ja tema kolleegid puuliigi eripärade ja erinevustega mullatingimustes. Põuastes oludes langes segametsa mulla niiskusesisaldus võrreldes männikuga oluliselt rohkem, vastavalt 45 ja 9 protsenti. Kui männid on kohastunud kasvama just kuival mullal, siis segametsades kasvavad lisaks männile ka kuused ja kased, mis on sellistele muutustele tundlikumad.
Hall-lepikud olid süsinikku siduvad ja sealne süsinikubilanss jäi kuumalaine ajal tavapäraste ilmastikutingimustega võrreldes sarnaseks, kuna langesid nii ökosüsteemi sisenevad kui ka sealt väljuvad vood. Seevastu raiesmikult, mis oli 2017. aastal süsinikku emiteeriv, vähenes järgneval aastal kuumalaine mõjul ökosüsteemi hingamine ja seetõttu tervikuna CO2 eritumine.
Metsa süsinikubilanss sõltub taimestiku produktsioonil seotud ja ökosüsteemist hingamise teel väljuva süsiniku koguste erinevusest. 2018. aasta suvel tabas Eestit kolmenädalane kuumalaine, mil õhutemperatuurid olid tavapärasest kõrgemad. Sellega kaasnes ka madalam sademete hulk ja mulla niiskusesisaldus.
Kliima tasakaalustab iseend
Kliima soojenedes muutuvad kevaded varasemaks ning soojad sügised pikemaks, mis võimaldab metsadel põuaperioodil vähenenud produktsiooni kompenseerida.
Sarnased tulemused ilmnesid ka Krasnova ja tema kolleegide uuritud männikutes ja lepikutes.
Tulemuste saamiseks mõõtsid teadlased taimestiku seotud ning taimestikust ja mullast erituva süsiniku hulka turbulentse kovariatsiooni (ingl k eddy-covariance) meetodil. Selle metoodika puhul mõõdavad metsa võrastiku kohal paiknevad seadmed ümbritsevatest metsadest väljuvate ja sinna sisenevate õhuvoogude CO2-sisaldust.
Uuritud männikute vanus varieerus vahemikus 60 kuni 268 aastat. Kuivadel liivmuldadel kasvavates puistutes esines mändide all ka kuuse teine rinne. Niiskemal mullal kasvava männi-kuuse-kase segametsade vanus jäi vahemikku 48 kuni 170 aastat, viljakal ja niiskel mullal kasvavad hall-lepikud olid aga ligi 40aastased. Raiesmik oli 2–3 aasta tagune, kuhu olid istutatud kased ja kus vohas rohttaimestik.
Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)
Uurimus ilmus ajakirjas Agricultural and Forest Meteorology.
Artikkel ilmus 29.02.2024 Maalehe Metsalehes.
Tunnuspilt “RMK Iisaku vaatetornist paistavad metsad silmapiirini. Suurel metsaalal leidub erineva vanuse ja liigilise koosseisuga puistuid.”. Tunnuspildi autor on Jürgen Aosaar.
