Soodne suvi kuuse-kooreüraskile
22.02.2019
Eelmise aasta kuum ja kuiv suvi mõjus Eestis metsale ebasoodsalt ning on karta, et selle põua mõju avaldub veel käesolevalgi aastal, kirjutas Keskkonnaagentuuri metsaosakonna peaspetsialist Heino Õunap Äripäeva eriväljaandes.
Rohkem kannatavad põua tõttu maapinnalähedase juurestikuga puuliigid nagu kuusk ja kask ning kuuse puhul on kindlasti oma sõna sekka öelda ka , eriti kuuse-kooreüraskil (Ips typographus), aga ka harkkidasel kooreüraskil (I. duplicatus) ja harilikul niineüraskil (Polygraphus poligraphus).
Nendest kolmest meil kuuske kõige rohkem ohustavast liigist on seni Eestis kõige suuremat kahju põhjustanud kuuse-kooreürask. Harkkidane kooreürask pole meil nii arvukas kui kuuse-kooreürask, lamavaid kuusetüvesid ta ei asusta ning enamasti rajab haude kevadel samadele puudele kui kuuse-kooreürask, eelistades tüvede õhemakoorelist ladvaosa. Harilik niineürask rajab haude nõrgestatud seisvatele keskealistele kuuskedele suvel, lamavaid tüvesid ei asusta ka tema. Pärast põuaseid suvesid on hariliku niineüraski kahjustusi aeg-ajalt ette tulnud, kuid kuuse-kooreüraski kahjustustest jäävad need oma ulatuse poolest kaugele maha.
Rahustaksin neid metsaomanikke, kes on avaldanud kartust, et 2016. aasta juulikuu alguse ulatuslikud tormikahjustused Lõuna-Eestis avaldasid soodsat mõju kuuse-kooreüraski arvukuse tõusule. Tegelikult soodustas see torm kahjustusi vähem kui võiks karta. Riigimetsas suudeti enamik kahjustatud puid üsna kiiresti välja vedada, erametsades võttis see kauem aega.
Metsa jäänud tormi poolt murtud ja heidetud kuused olnuksid sobivaks materjaliks kuuse-kooreüraski teisele põlvkonnale, kuid õnneks jäi selle teine põlvkond 2016. aastal vähearvukaks. Järgmiseks kevadeks on aga enamik metsa jäävast suvisest tormimurrust ja heitest kuuse-kooreüraskile asustamiskõlbmatu.
kahjustused ei alga kunagi n-ö tühjalt kohalt, alati on mingi tegur, mis selle vallandab. Kirjanduses on esile toodud üheksa suuremat rüüstet Eestis alates aastast 1868. Nendest kahe algpõhjusena on märgitud põuda, ühe puhul põuda ja metsapõlenguid, ühe puhul lumekahjustusi ja põuda ning ühe puhul tormikahjustusi ja põuda. Ka aasta 2018 ei olnud metsapõlengute osas kitsi.
Kevadel tuleks teha tõrjet
Kuivõrd aasta 2018 oli kuuse-kooreüraskile väga soodne, siis tuleb metsaomanikel olla valmis kevadiseks tõrjeks ja suhtuda sellesse ettevõtmisse tõsiselt. Paraku, kuuse-kooreüraski tõrjeks midagi põhimõtteliselt uut viimastel aastakümnetel avastada ega leiutada pole õnnestunud. Peamine meetod on ikka värskelt asustatud puude õigeaegne avastamine, ülestöötamine ja väljavedu, samuti püünispuude kasutamine.
te kõrge arvukuse ja suurte kahjustuskollete puhul tõrjel feromoonpüünistega suurt edu loota ei maksaks. Püünised on seda efektiivsemad, mida paremas seisukorras on mets ja mida väiksem on te arvukus. Kui metsa sanitaarne seisund on nigelapoolne ja te arvukus kõrge, siis on püünistest vähe abi.
Meie katsetes on õnnestunud püüda enamasti kuni 3000 t püünise kohta – see on sama palju või isegi vähem, kui asub hauet rajama ühele keskmiste mõõtmetega kuusele. suure arvukuse korral lendab neid püünistesse rohkem ning harva on ühe püünisega püütud te arv küündinud 10 000ni.
Feromoonpüünised on väga tõhusad lendluse alguse ja lendluse dünaamika selgitamiseks. See teave võimaldab operatiivselt tõrjet korraldada.
Enamasti on edukaks üraskitõrjeks kevadel aega vaid mõni nädal. Selle tööga hilinemisel jääb tulemus kesiseks ning kahjustused võivad edasi laieneda. Sünteetilisi feromoonpreparaate on aga otstarbekas kasutada üraskite tõrjel püünispuudega.
