Suurulukite sõra- ja käpakäigust
04.01.2018
Eesti Maaülikooli ulukibioloogia dotsent Tiit Randveer selgitab Maa Elus, milline on meie suurulukite käekäik ja kuidas küttimiskvoote kehtestatakse.
Küttimislimiidid ehk kvoodid kehtestatakse vaid suurulukitele, keda on Eestis kaheksa: põder, punahirv, metskits, metssiga, karu, hunt, ilves ja uue liigina hallhüljes. Väikeulukite küttimine on limiteerimata.
Peamine info, mille alusel küttimislimiit määratakse, on teave konkreetse liigi asurkonna seisundist, ennekõike arvukusest, aga ka populatsiooni soolisest ja vanuselisest struktuurist ja aastasest juurdekasvust. Lisaks võetakse arvesse loomaliigi tekitatud kahjustusi.
Seiratakse mitmel moel
Eestis seiratakse ulukeid mitmel moel. Üks meetod on eri liiki ulukite jäljeridade loendus ruudukujulistel, 12 km pikkustel püsimarsruutidel (nn ruutloendus), mille alusel rehkendatakse iga liigi kohta välja nn jäljeindeks. See näitaja on korrelatsioonis reaalse arvukusega, ehkki konkreetset arvu sellest tuletada ei saa.
Paljude väikeulukite kohta alates oravatest ja nirkidest (kes polegi jahiulukid) kuni jäneste ja rebasteni on see ainuke teabeallikas. Nende arvu kindlakstegemine on sisuliselt võimatu ja seda pole vajagi. Piisab, kui on teada arvukuse muutuse suund.
Suurulukite loendusel on nimetatud meetod vaid üks paljudest. Peale selle arvestatakse jahimeeste aastaringsetel tähelepanekutel põhinevat arvukuse hinnangut. Aastakümneid oli see meetod, mille kokkuvõttena edastati nn ametlikud loendusandmed, ainuke. Nüüdseks oleme aru saanud, et tähelepanekutel põhinevad arvamused alahindavad sõraliste ja ülehindavad suurkiskjate reaalset arvukust.
Hea seiremeetod on ka hirvlaste talviste pabulahunnikute loendus. Igal aastal koostatakse Keskkonnaagentuuri (KAURi) eluslooduse osakonna ulukiseire töörühma aruanne „Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitus”. Selle pika ja põhjaliku aruande (2017. aastal 117 lehekülge) koostamisel osalevad lisaks ulukiseire töörühmale mitmed projektipõhised partnerid ja Keskkonnaameti spetsialistid.
Ulukite olukorrast
Kuid mis seisus on Eesti suurulukid, kuidas nende sõrg ja käpp käinud on ning mis neid ees ootab? Randveer võttis olukorra kokku nii: “Metssiga tabas katastroof, teistel kõigil läheb hästi,” viidates üle Eesti levinud metsseakatkule.
Põdra kui dendrofaagi toidubaas on intensiivse metsaraie tulemusena rikkalik ja asurkond on heas seisus. Viimase kümne aasta jooksul on põtrade arv suudetud hoida 12 000 kuni 13 000 isendi tasemel.
Metskitsede asurkond kahanes 2010-2011. aasta külmade talvedega oluliselt. Nüüd aga on see soodsate ilmastikuolude taustal kiiresti taastumas.
Punahirve arvukus on kasvamas. Nende levila on laienemas ka Eesti mandriosas.
Hundil läheb hästi nii Eestis kui ka mujal Euroopas. Meil on tema arvukus püsinud stabiilne, kevadel 100–200 isendit. See vastab ka „Suurkiskjate ohjamis- ja kaitsekorralduskavas” väljatoodule. Saksamaal aga on hundi arvukus võrreldes 2010. aastaga enam kui kümnekordistunud.
Karuasurkond on üliheas seisundis. Arvukust võib hinnata umbes 700 isendile. Halvemini läheb aga ilvesel. Seetõttu ei kütitud eelmisel jahihooajal ühtegi ilvest ja tänavugi lastakse neid väga vähe.
Loe ulukiseirest ja meie metsloomade olukorrast lähemalt Maa Elust.
