Tarmo Soomere: puidu väärindamise piiratud valikud
08.03.2018
Postimehe arvamusküljel kirjutab Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere puidu väärindamisest.
Valik on, nagu riiklikul tasandil sageli juhtub, halbade ja väga halbade lahenduste vahel. Väga halb oleks jätkata töötlemata puidu eksporti. Halb on, et praegu pole olemas selliseid tehnoloogiaid puidu väärindamiseks, mida ühiskond nurisemata aktsepteeriks.
Paljud eestlased peavad end metsarahvaks. Valdur Mikita on selle tunde suureks kirjutanud. Mets ei ole mitte ainult vaese mehe kasukas, varandus tagataskus või Eesti majanduse üks mootoreid. Mets on kogu inimkonna rikkus, oluline osa meie kopsudest, üks inimese kui liigi tekkimise ja senise eksistentsi aluseid.
Eesti ei ole oma rikkusega üksi. Terve Euroopa on metsakontinent. Euroopa Liidu pindalast on metsa 42 protsenti (ehk veidi vähem kui Eestis); kokku 1,6 miljonit ruutkilomeetrit. Puidumassi varu on hoomamatu 21 miljardit kuupmeetrit ning aastane juurdekasv 1,3 miljardit kuupmeetrit ehk jämedalt sada korda rohkem kui arvud, millest Eestis kõneleme.
Mets on äärmiselt keerukas süsteem. Selles põrkuvad paljude huvirühmade soovid ja unistused, alates lokaalsest, nagu pliidiküte, kuni globaalseni, nagu kasvuhoonegaaside problemaatika. Ehitus- ja muu tarbepuit konkureerivad teenustega, mida naudime metsa ökosüsteemi kaudu. Taastuvenergia tootmine võistleb vajadusega leevendada kliimamuutusi. CO2 salvestamiseks on vaja mets maha raiuda ja puit pikaks ajaks kasutusse võtta. See on konfliktis bioloogilise mitmekesisuse säilitamise vajadusega, inimtervise hoidmise ja paljude muude aspektidega.
Sellest ka sagedased konfliktid metsa käsitlemisel ja kasutamisel. Tervikpildi saamiseks on inimelu üürike ja põlvkond liiga lühike. Pealegi näeb üks inimene ja isegi suhteliselt väike kogukond vaid osa tervest tsüklist. Pole siis imestada, et metsa kohta käiv info on isegi tippotsustajate laual lünklik, fragmenteeritud ja kohati liiga emotsionaalne.
