Õietolm aitab seletada metsadega toimunut

Metsade arenguloo rekonstrueerimine ei ole lihtne ülesanne. Nõnda laiaulatusliku teadustöö läbi viimiseks ja aastatuhandete taguse aja uurimiseks ei ole võimalik kasutada inimeste talletatud andmestikke. Kaudsete meetodite kasutamisel tuleb aga arvestada erinevate metoodiliste piirangutega.

Taimkatte arenguloo rekonstrueerimisel on kõige laialdasemat kasutamist leidnud õietolmuanalüüs. See on meetod, mille puhul usaldusväärsetes tingimustes sadestunud setetest eraldatakse õietolmuproovid, mille koosseisu põhjal määratakse settimisala ümbruse taimkatte koosseis.

Vabatahtlikult kogutud andmed annavad olulisi teadmisi

Õietolmuanalüüs tähistas mullu 100. aastapäeva ning tänu pikaajalisele traditsioonile on Euroopa kontinent kaetud tiheda andmepunktide võrgustikuga, mis teeb võimalikuks ka laiaulatuslikud uuringud. Kõne all olev uuring sai valmida tänu õietolmuteadlastele üle Euroopa, kes on vabatahtlikult sisestanud oma andmed Euroopa õietolmu andmebaasi. Sealjuures on Eesti selles andmebaasis esindatud Euroopa ühe kõrgeima õietolmuläbilõigete arvuga.

Näha on metsasuse muutused

Üldjoontes näitavad modelleerimise tulemused, et jääaja järgse perioodi (Holotseeni) esimeses pooles on Euroopa kontinendil toimunud metsade kiire levik. Kui Euroopa põhjaosas oli kõige rohkem metsaga kaetud maad ligikaudu 8000 aastat tagasi, siis keskmistel laiuskraadidel saavutasid metsad oma maksimaalse katvuse alles u 6000 aastat tagasi.

8000-6000 aastat tagasi toimus Põhja-Euroopas küll mõningane metsade katvuse vähenemine, kuid teadlastele ei ole üheselt selge, kas tegu on varase inimmõjuga või loodusliku arenguga.

Kui 5000-1700 aasta tagust perioodi iseloomustab Põhja-Euroopa metsade katvuses suhteline stabiilsus, siis selle järel on toimunud kiire metsasuse vähenemine kuni tänapäevani.

Loe artiklit ERR Novaatorist.