Teadlased vaidlevad riikliku metsastatistika üle
27.10.2017
NOVAATOR.ERR.EE:
Tartu ülikooli juhtivteadur Asko Lõhmus seadis kolmapäeval riigikogus toimunud konverentsil “Mets kui loodusvara ja ühine vastutus” kahtluse alla mitmed riikliku metsastatistika kasutatavad arvnäitajad. Lõhmus tutvustas Tartu ülikooli looduskaitsebioloogide töörühma tehtud kontrolluuringut tuhandes juhupunktis üle Eesti. Eesmärk oli kontrollida hetkel keskkonnaministeeriumi poolt primaarselt kasutusel oleva metsainfo paikapidavust.
“Me tegime oma uuringu, kuna ei paistnud olevat väljapääsu sellest infoummikust”, selgitab Lõhmus. “See jant tuleb ära lõpetada, peab selgeks saama, mis on tõeline argument ja mis ei ole.”
Töörühm seadis kahtluse alla Eesti metsasuse ja selle kasvu, kaitstavate metsade osakaalu ja raielankide suuruse. Loe täpsemalt SIIT.
Keskkonnaagentuuri sõnul esineb Lõhmuse seisukohtades küsitavusi.
Keskkonnaagentuuri esitas omapoolsed vastulaused ja selgitused väidetele.
Eestist üle poole on mets. – Keskkonnaagentuuri (KAUR) andmetel põhinev väide on õige juhul kui metsana arvestada ka “metsata metsamaad” (sic!). Kui raiesmik on mets, siis on tõesti pool Eestist mets – ökoloogiliselt see nii ei ole.
Asko Lõhmus tõdeb, et väide, mille kohaselt on Eestist üle poole mets vaid siis, kui metsana arvestatakse sisse ka metsata metsamaad. Tõesti, keskkonnaagentuuri metsastatistika aluseks on SMI (statistilise metsainventuuri) metoodika, kuhu arvestatakse sisse ka metsata metsamaa. Metsata metsamaa hulka arvestatakse ka väga noored, alla 1,3 meetri kõrguste puudega alad. Nende arvestamata jätmine oleks sama, kui ütleksime, et Eesti rahvaarv on 1,2 miljonit, lisaks on 0,1 miljonit alla ühe meetri pikkust last, kuid neid inimesteks veel ei arvata.
Metsata metsamaa on metsa kasvatamiseks kasutatav maa, kus puud puuduvad, neid on metsaks arvamiseks liiga vähe või on need väga väikesed. Tekib see eelkõige lageraiete, kuid ka ulatuslike metsakahjustuste (torm, tuli) tulemusena ja on ajutise iseloomuga, sest 2–10 aasta jooksul valdav osa sellest metsastub. Riikliku metsainventeerimise (SMI 2016) järgi moodustavad Eesti metsade kogupindalast küpsed metsad 26,9 protsenti, valmivad metsad 12,2 protsenti, keskealised metsad 35,7 protsenti ja noorendikud 12,1 protsenti.
Eesti metsasus kasvab. – KAURi andmetel Eesti metsasus kasvab. Lõhmuse töögrupi kriitika KAURi analüüsile tugineb faktile, et raiesmikud ei ole ökoloogilises mõttes metsad. Seega, vaadates metsana puistuid ehk reaalselt kasvavate puudega maa-alasid, siis metsa juurde tulnud ei ole – numbriliselt vaadates on pigem vähenenud. Samuti on KAURi analüüsides tõlgendatud ja esitletud vääralt erinevatel meetoditel kogutud andmeid.
Väide, et puistute pindala on ennemini vähenenud, on küsitav. SMI numbrid näitavad vastupidist: 15 aastat tagasi, SMI 2001. aasta inventuuri andmetel oli puistute pindala 2091,1 tuhat hektarit, 2016. aasta andmetel 2143,7 tuhat hektarit ehk enam kui 50 tuhat hektarit enam. Kui arvestada mõlema hinnangu juurde võimalik statistiline viga, võime väita, et viimase 15 aasta jooksul on puistute pindala jäänud samaks või suurenenud, kuid vähenemine on välistatud.
Milliseid andmeid võrreldakse?
Asko Lõhmus väitis oma ettekandes, et nende uuringu puhul saab omavahel võrrelda nende tänaseid ja varasema aja (ca 40 aastat tagasi) tulemusi, kuna mõlemad on tehtud sama metoodika alusel. Kuigi proovitükkide asukohad olid neil samad, siis alusmaterjal, mille alusel hinnati, kas proovitükk asus metsas või mitte, olid erinevad. Tänased tulemused olid hinnatud metsaregistri ja ortofotode alusel, kuid varasema aja tulemused olid hinnatud maa-ameti ajalooliste topograafiliste kaartide alusel, millel ei ole sellist täpsust nagu tänastel kaardimaterjalidel.
Oluliselt täpsemalt saab võrrelda viimase 15 aasta näitajaid, sest need mõlemad põhinevad SMI metoodikal. 2001. aasta hinnangul oli metsamaa pindala 2250,7 tuhat hektarit, 2016 a. hinnangul 2312,4 tuhat hektarit. Arvutades neile numbritele juurde ka hinnanguviga, saame tõdeda, et metsamaa pindala on natukene suurenenud, äärmisel juhul jäänud samaks. Sama lugu on metsa tagavaraga, natukene suurenenud või jäänud samaks, mitte mingil juhul vähenenud.
Metsa pindala läbi ajaloo
Kriitika alla langesid metsamaa pindala muutumise ajalugu kajastavad numbrid. Erinevatel ajaperioodidel on metsamaa pindala arvutatud erineva metoodika ja täpsusega ning need ei ole üks-üheselt võrreldavad. Mida kaugemasse aega tagasi minna, seda oletuslikumad need numbrid on. Kõige vanemad metsamaa pindala ja metsasust kajastavad näitajad, mida saab enam-vähem praeguse statistikaga võrrelda (kuigi on oluliselt ebatäpsemad) pärinevad esimese Eesti Vabariigi lõpuaastatest. Siis, 80 aastat tagasi, oli metsamaa pindala ca 1,5 miljonit, praegu 2,3 miljonit hektarit. Kui metsamaa pindala on suurenenud 1,5 korda, siis metsa tagavara oluliselt enam.
1937. aastal tuletas metsateadlane Paul Reim Eesti puidutagavara ja sai selleks 108 miljonit tm. Võib oletada, et see number oli tegelikust oluliselt väiksem, kuid ka eeldusel, et „õige“ tulemus oli 1,5 korda suurem (160 miljonit tihumeetrit) on see praegusest (476 miljonit tihumeetrit) kolm korda väiksem.
Eesti raiesmikud on väikesed. – Väide on kõlanud riigikogus ning kasutusel olnud keskkonnaministeeriumi retoorikas, väites numbriliselt keskmise raielangi suuruseks 1,5 hektarit ning suurimateks lankideks 7 hektarit. Lõhmuse töörühma tulemused väidavad, et reaalselt on lankide suurused keskmiselt kordi suuremad, ulatudes kuni 70 hektarini.
Raiesmike keskmist suurust on raskem kommenteerida, kuna täpsed andmed puuduvad. Keskkonnaagentuuri tellitud satelliitpiltide analüüsi järgi on 2011–2016 aastal lageraielankide keskmine pindala 2,17 hektarit, kuid sinna ei ole arvatud kuni poolehektarilisi raiesmikke, mille tuvastamine sellise meetodiga on võimatu. Kui ka need arvesse võtta, võib toodud keskmine pindala 1,5 hektarit olla reaalne.
Viimastel aastatel, kui laiuse piirangut ei ole, on lubatud lageraielangi pindala valdavalt kuni seitse hektarit. Erandlikel juhtudel, kui raiutud on üks metsaeraldis korraga, on see maksimaalselt kuni 20 hektarit. Samas ei ole ka ettekande toodud kuni 70-hektarilise pindalaga lank teoreetiliselt välistatud, kuid siis on tegemist eranditega. Näiteks:
- Kahjustatud või hukkunud metsa (torm) likvideerimine
- Raadamine karjääridel või kaitseväe harjutusväljakutel (Kaitseväe keskpolügoni laskeväli on ca 1000 hektarit, kuigi see ei raiutud lagedaks korraga)
- Looduslikkuse taastamine kaitsealadel (sood, Harilaiu poolsaar jne.)
Kuidas tekib statistika?
Võime oletada, et esitatud hinnangud saadi kasutades metsaregistri andmeid ja kaugseire vahendeid (aero-ja satelliitpildid). Metsas ei käidud. Asko Lõhmuse väited põhinevad Tartu ülikooli looduskaitsebioloogide töörühma tehtud kontrolluuringul hõlmates 1000 juhupunkti üle Eesti.
SMI 2016. aasta metsamaa pindala hinnangu – 2312,4 tuhat hektarit – aluseks on aastatel 2012–2016 looduses mõõdistatud kokku 25 000 proovitükki, milles 13 300 olid metsamaa proovitükki. Seega on ainuüksi hinnangute aluseks olevate proovitükkide arvu suhe 25-kordne.
Kui võtta arvesse ka töö praktiline teostus: üks arvuti taga ja teine looduses, siis usume oma metoodika täpsusesse. Mõlemal juhul on tegemist statistilise valikuuringuga ja SMI numbrile on lisatud ka tulemuse võimalik veaprotsent, mis SMI Eesti metsamaa pindala korral on 1,2.
